Kultuur: Rahutu Ann-Believable’ teatriöö. Kaameraga

Bänd Ann-Believable annab tuld igas asendis. Rahvas on tõstnud bassimehe kätele, toimuvat jälgib kaamera. Foto: Tairo Lutter

Õhtul kell üheksa, kui peaksid algama Rakvere teatri uuslavastuse “Kuidas elad? ... Ann?!” videostseenide võtted, valitseb teatrisaalis alles suhteline vaikus. Aga tegelikult...

Tegelikult on suurem jagu statiste ehk Rakvere kooliteatrinoori alles pigistatud pisikesse grimmituppa, kus kenad tüdrukud tehakse enne kaamera ette astumist veel kenamaks. Mitu kätepaari seab soenguid, vehib puudripintsliga, vuhistab lakki.

Õhk on elevusest ja lakilõhnast paks.

Valmisseadmise tund

Saalis ja laval kõnnib filminaine Maiju Ingman. Esialgu kaamerata. “Rütm, rütm on kõige tähtsam. Las bänd mängib,” selgitab ta ja hõikab saalisügavusse ehk valgustajate ruumi poole: “Kui see kontra jääb, siis sellest aitab.”

Laseb kahel katsetüdrukul kõndida lava ja esimese rea vahet. “Ei jõua nende peale!” hõikab, kui tüdrukud kaovad valgusest. “Ei jõuagi, sest pole sinna suunatud,” kostab vastu ja valgus hakkab liikuma.

Lavastuse kunstnik Marion Undusk pistab söögikarbi, kust kiiresti hauganud, tooli alla ja jätkab kibedat sebimist. Üksildane mobiil laulab kuskil ja vakatab viimaks lootusetult.

Valguskatsetüdrukud seisavad vapralt lava ees. “Võite ehk vahepeal istuda, aga lubada ma ka ei julge,” mainib teatri reklaamijuht Ott Karulin piigadele. Neiud peavad paremaks kohal püsida.

Kell läheneb poole kümnele. Lavastaja Sven Heiberg, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia neljanda kursuse tudeng, istub saalis ja aega näikse küll.

Bändi Ann-Believable kitarrimehed võtavad melanhoolselt üksi rütmi klõpsinud trummimehe ümber tasapisi toonid sisse, tumedaseinalises teatrisaalis ekslevale ja lava tagaseina värvivale mustvalgusele sipsib sekka punast, kollast, leherohelist. Lavastaja teeb mõned kiired diagonaalid üle lava.

Kapuutsitatud kutt – näidendis Timo, elus Johannes Veski - astub mikri ette. “Eile sain koolis ma ühee, mul pole sest sittagi vahet ...” algab kooli(poisi)laul, mis jõuab viieni välja.

“Mass” ehk kümmekond tüdrukut ja veidi vähem noormehi voolab vaikselt lavaesisele ja asub ootele. Maiju Ingman kõnnib laval ja saalis, takseerib olukorda ning kaob kulisside taha.

Kell saab kümme. Kaamera seisab lavanurgal. “Pššššš” teeb seni mitte millegagi tähelepanu äratanud kast – ja “mass” kaob valgesse tossu.

“Teeme nüüd proovi. Tahan näha teid siin lava ees. Anti, anna minna,” annab Maiju Ingman käsu.

“Eile sain koolis ma ühee ...” hakkab laul otsast peale. Jõuk hüppab innukalt muusikaga kaasa.

Ingman vaatab neid läbi sõrmedest moodustatud kujuteldava kaamera.

“Pššš” – neelab tossupilv hüplejad. “Haaaa!” kiljub jõuk.

“Väga hea,” kiidab Maiju Ingman. “Viis minutit veel, siis tulevad näitlejad.” Seniks õpitakse selgeks laulu neljas salm. See, kus koolipoiss saab nelja.

Kell 22.22 ilmuvad näitlejad, teise kursuse näitlejatudengid Viljandist. Kunstnik kontrollib Anni, eraelus Marilyn Jurmani sukki ja kleidisaba.

Duubel üks

“Vaikust! Keegi ei räägi! See poiss tahab selle tüdruku juurde, aga teie olete tropis ja ei lase, nii et ta ei pääsegi tema juurde,” selgitab Ingman ülesannet. “Ma jalutan siin ringi, teie ärge vaadake mind ega kaamerat, vaid bändi. “Pššš” tuleb uus tossupilv.

“Publik on valmis? Bänd on valmis? Teeme esimese duubli!” Ingman kõnnib kaameraga laval, lavastaja ja kunstnik elavad lavaservas kaasa.

“Väga hea selles plaanis, et poiss ei jõudnudki tüdrukuni. Nüüd teeme nii, et kui ta hakkab juba peaaegu jõudma, siis ...” räägib lavastaja Sven Heiberg. “Pššš.”

Stseen filmitud, võetakse järgmine. “Kuulge, publik, nüüd oleks niisugune võte, kus bassimees ...” selgitab lavastaja järgmist ülesannet. Naer. “Pššš.” Bassimees pääseb tervena. Ja siis tuleb võte, kus Ann ...

Teatri filmiöö kestab. Kella ei vaata keegi.

Mis lugu on Anniga?

Aidi Valliku romaani põhjal valminud lavastus kõneleb lavastaja Sven Heibergi sõnul 14aastase tüdruku loo, kes ema ja isa juurest jalga laseb, kui on ema noorepõlvepäevikutest avastanud ema tormilise noorusaja ja tõiga, et isa on ta kasuisa, ja milliste sündmuste järel ta koju tagasi jõuab.

“Püüame seda teha avatumas vormis – publik saab teatud kohtadel tegelastelt pärida, mis nende peas toimub,” sõnas lavastaja.

Aidi Valliku raamatus ansamblit ei ole, kuid lavastuses on üks element noortest näitlejatest koosnev bänd Ann-Believable, kes mängib nii reaalselt kui ka videos. “Üks lavastuses kõlav lugu on võetud teravama tähelepanu alla,” selgitas Heiberg video osa lavastuses.