Suvetunne: Mõnus soe

Jaanus Nurmoja. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Teisipäev. Olen Nõva rannas. Koht on ilus ja vetteminek mugav - kümmekond meetrit ja oled kurguni vees. Nagu Poola mererandades, mis kohe meenuvad. Seal on sellist laulva liivaga mereäärt sadu kilomeetreid.

Mõtlen, et hea meelega teek­sin jälle Poola rannikule telgireisi nagu nelja aasta eest. Eriti hea meelega sõidaksin sinna otseteed ehk lae­vaga.

Saaremaalt Gdanskisse või Gdyniasse ja siis  möö­da maad edasi. Oleks vaid laevaliin olemas. Ütlesin selle kunagi välja näoraa­matuks hüütavas netikeskkonnas. Ühe Poola laevakom­panii kommunikatsioonijuhile näis mõte sellisest otseühendusest igatahes vahva.

Aga see kõik ei pea juhtuma täna. Sooja on 30 kandis. Aega on. Mañana! Ja Eestis, Nõva rannas on mõnus olla.
Kolmapäev. Valmistun mi­nema Palmsesse kontserdile. Enne jõuan netiavarustest lugeda, kuidas ametivend teeb kuumaga seotud inimkatseid.

Kohemaid meenub mulle eilne hommik ema juures Tallinnas. Katse teha tavalisest intensiivsemat kehalist tööd 31,5kraa­dise toatemperatuuri juures päädis järsku halva enesetun­de ja kiirabi kutsumisega.

Us­kumatu.

Õues päikese käes poleks seda eales juhtunud! Kartsin elu esimest südameriket, tegelik häda oli hoopis vedelikukaotus. Kuum päike ei pane väga higi voolama, küll aga saab sellega edukalt hakkama palav tuba.

Kogemata tehtud inimkat­se näitas, et kuumus võib teha vaimu väga erksaks, kuid see võib jätta eksliku mulje, nagu oleks ka keha suuteline milleks tahes.

Aga mis sest enam. Sooja on 30 kandis. Selge see, et pole mõtet end pingutada. Küllap taipas seda Palmses ka bändi Kollane Allveelaev G helipult, mis kuumaga oli proovide ajal streikima hakanud ning nõustus edasi töötama vaid ventilaatori jahutavas tuules.

Kontsert käib. Laulu “Sunny After­noon” eestikeelne cover on nagu rusikas silmaauku. Veel ajakohasem olnuks “Suvehari südalinnas” (“Summer in the City”), kuid seda seekord ei laulda.

Neljapäev on veel ees. Ilmaennustus lubab 30-34 kraa­di. Jälle üks päev, kus ei pea riietudes mu­retsema, et äkki hakkab külm.

Meenub, et kedagi häi­risid ujumisriiete väel külastajad ühe supelranna lähistel poes. Mul on siiralt hea meel, et mina ei otsi suvitaja­te riietusest mingit austust või mitteaustust enda vastu.

Miks peaksin mõtlema end sol­vunuks nähes “liialt” napis riides inimest ning siis oma maailmavalu kuulutama?

Pole vaja tähtsustada mõt­tetuid pisiasju. Liiatigi praegu.

“Rohelise melonijäätisega mäkerdamine” kuulub asja juurde.

Püüd olla iga hinna eest “täiskasvanu” näib praegu veel eriti naeruväärne. Sest sooja on 30 kandis. Ja Eestis on mõnus olla.

Kui taipame seda nautida, siis mõnus mitte ainult ilma, vaid ka meie endi pärast.