iDeal kampaania

Sergey Krivenko: “Mišaga on meil väga suured lootused”

Ukraina Kominternivski rajooni riiklikus administratsioonis aseesimehena töötav Sergey Krivenko rääkis külaskäigul sõprusmaakonda Lääne-Virumaale muu hulgas sellest, kuidas Gruusia eelmine president Mihheil Saakašvili Odessa oblasti kuberneriks tuli.

FOTO: Kristel Kitsing

Ukraina Kominternivski rajooni riiklikus administratsioonis aseesimehena töötav Sergey Krivenko rääkis külaskäigul sõprusmaakonda Lääne-Virumaale muu hulgas sellest, kuidas Gruusia eelmine president Mihheil Saakašvili Odessa oblasti kuberneriks tuli.

Mida tähendab teile see, et kuberneriks tuli Gruusias tagaotsitav Mihheil Saakašvili?

Mihheil Saakašvilile, kes end palub kutsuda Mišaks, on meil väga suured lootused. Selle lühikese ajaga (ta määrati Odessa oblasti kuberneriks tänavu 30. mail – toim.) on tal õnnestunud teha seda, mida teised pole suutnud aastatega.

Reaalselt käib meil praegu võitlus korruptsiooni vastu. Teda usaldavad Euroopa investorid, temaga tulevad kaasa välismaalased ja on tähtis, et investeeringud ei katkeks ja jätkuks projektide realiseerimine.

Palun rääkige, kuidas te temaga esimest korda kohtusite.

Kui Mihheil oli määratud Odessa oblasti kuberneriks, siis esimene rajoon, kuhu ta inimestega suhtlema tuli, oligi just meie Kominternivsk.

Meie inimesed võtsid ta vastu väga sõbralikult ja umbes poole tunni jooksul, mil ta inimestega suhtles, võeti ta omaks. Tema puhul ei olnud tunda erinevust, et ta on võõras või mingi kõrge ametnik. Ta on lihtne inimene.

Odessa on tuntud turismipiirkond. Veel kevadel polnud te kindel, kas sel suvel turiste tuleb, sest ida pool käis sõda. Milliseks hooaeg tegelikkuses kujunes?

Kui me mais teiega Musta mere ääres kohtusime, siis me tõepoolest väga närveerisime turismihooaja pärast, mis on Odessa regioonile väga tähtis. Juhtus nii, et hooaja alguses oli 1. juunist kümme päeva jahe, kuid 10. juunist kuni 1. septembrini olid näiteks kõik Kominternivski rajooni turismibaasid 100 protsenti hõivatud. Sellist hõivatust pole Odessa piirkond näinud viimased neli-viis aastat.

Veel septembri keskel oli meil 30 kraadi sooja ja vesi 25 kraadi. Kõik inimesed suplesid ja turismibaasid olid 30 protsenti täis. Varem olid need baasid 1. septembril praktiliselt tühjad.

Kas oskate seletust anda, miks see nii oli?

Arvan, et esiteks on see seotud sellega, et meil on Mihheil, kes lisas oma inimestele ja ka turistidele enesekindlust. Kui varem olid rannahooajal mõned asjad hallid, kahtlased, siis nüüd on need tehtud avatuks. Plaažidel tegutses palju ettevõtjaid ja kõik tehti maksimaalselt läbipaistvaks.

Kui varem tahtsid plaažil millegagi kaubelda, oli vaja kellegagi kokku leppida, maksta meelehead. Nüüd on kõik avalik ja läbipaistev. Eksisteerivad tariifid ja nendel alustel võib äri ajada ja raha teenida. Ja meie külanõukogud said avalike plaažide pealt teenida, suurusjärgus 400 000 grivnat iga ranna kohta, varem oli see null. See on kuskil 20 000 dollarit, mis teeniti nende plaažide teenindamise eest.

Meie Eestis teame Marcel Vichmanni. Millist rolli tema seal mängib?

Tema avas rannas turistidele kilomeetri pikkuse promenaadi tänavu juunis Odessa naabruses. Mina pean seda sotsiaalseks projektiks, mitte niivõrd äriks. Aga sellest sai teada kogu maailm. See oli turismile täiendav tõuge. Meie tahame Marcel Vichmanniga pidada läbirääkimisi, et Kominternivski rajoonis rajada samasugune rannaala – Koblivos, samuti kuulsas puhkepiirkonnas.

Rääkisite, et turisminduses oli hea aasta, aga milline oli aasta teie põllumajandusele?

Ma arvan, et jumal on meie poolt ja lisaks sellele, et paljud Euroopa riigid meid toetavad, oli see aasta ka meie põllumajandusele väga hea. Sel aastal saime teravilja kuni seitse tonni hektarilt. Isegi vanad inimesed ei mäleta sellist saaki, kuigi võib arvata, et nõukogude ajal kirjutati juurde, et näidata paremaid tulemusi. Õigel ajal oli tänavu nii päikest kui ka sademeid ja terves rajoonis saime kvaliteetse saagi. Kõik elevaatorid olid vilja täis.

Millised põllumajandussaadused on teie rajoonis kõige tähtsamad?

Me kasvatame nisu, rukist ja rapsi. Kasvatame päevalille, ümberringi on väga palju õlitehaseid. Meil on ka lääne kapital sisse tulnud ning nüüdisaegset tehnoloogiat üha rohkem, alles kevadel avasime ühe šveitslastele kuuluva õlitehase.

Milline on praegune olukord Ukrainas teie suurt idanaabrit silmas pidades?

See, et Venemaa on Ukrainas agressor, on fakt. Me teame ja näeme seda. Et meie poisse tapetakse, on fakt. Et Vene relvad on siin ja neist tulistavad separatistid ehk Vene sõjaväelased, see on samuti fakt. See, et meilt nahaalselt võeti Krimm … Arvan, et ükski normaalne ukrainlane ei nõustu, et Krimm jääks Venemaale.

Ja paar nädalat tagasi algas Krimmi blokaad toiduainetele. Meie inimesed lõid piiri lähedale suure turu, kuhu Ukraina kodanik võib Krimmist sõita, osta toiduaineid ja sõita tagasi Krimmi. Sealne vahemaa on 100–150 kilomeetrit. Kui tahate süüa meie produkte, siis olge head ja ostke need meie territooriumilt.

Mis puutub sõtta, siis keegi ilmselt mõtles, et Ukraina on riik, mida on kellelgi võimalik juhtida. Ukraina aga tõestas, et oleme tugevad ja ühtsed lõpuni.

Ma tean, et meie võidame! Millal see juhtub, on väga raske öelda, sest seni, kuni seal osalevad Vene relvad, rahu ei tule. Kui mõned oligarhid teenivad suurt raha, ei tule samuti rahu. Kui Venemaa meile kallale tungis, olime väga nõrgad. Aasta jooksul saime palju tugevamaks. Inimestel olid enne erinevad poliitilised vaated, kuid nüüd oleme ühtsed. Ukraina terviklikkus taastatakse igal juhul.

Need inimesed, kes elavad Luganskis või Donbassis, saavad aru, et elu ei olegi nii magus, nagu venelased neile rääkisid. Ja nad tahavad elada Ukrainas.

Millisena näete Euroopat painavat pagulasprobleemi?

Kõigepealt nendest Ukraina inimestest, kes sõidavad Eestisse ja ütlevad, et on pagulased. See pole päris õige. Inimesed tahavad spetsiaalselt kasutada Euroopa hüvesid. Ukrainast sõidavad teile abi otsima inimesed, sest meil on piirkonniti probleeme.

Meil on hästi Odessas, Nikolajevis, need, kes tulid Luganskist või Donetski oblastist, leidsid meil tööd. Aga inimestel, kes teile tulevad, ei ole motiiv tegelikult selge. Need inimesed tahavad muuta oma elamistingimusi. Paralleelselt otsivad nad endale tööd ka siin.

Pagulasi on vaja eristada. Olin hiljuti Iisraelis. Seal oli samuti palju inimesi Donetskist, Luganskist. Seal antakse neile sotsiaalsed garantiid ja makstakse raha. See ei ole õige. Ma tean paljusid haritud inimesi Donetskist ja nad on ka meil väärilise töö leidnud.

Miks paljud alguses Venemaale läksid? Nad elasid seal pool aastat ja said aru, et neid seal ei vajata, ja tulid tagasi. Ja leiavad nüüd Ukrainas endale töö.

Teie Musta mere ääres asuv rajoon peab Lääne-Virumaaga sõprust, ka te ise olete Eestis juba mitmendat korda. Mida tähendab nii suurele rahvale, nagu ukrainlased seda on, väikese Eesti toetus?

Ukrainlastele on väga tähtis, et Eesti kodanikud meid kõigis probleemides toetaksid. Välisagressiooni tingimustes mobiliseerime ühistegevuse projekte ja meil on palju ühist ning meie lastel on võimalus tutvuda Eesti lastega. Noorteprojekt, mille raames me äsja Virumaad külastasime, annab võimaluse lastel avaneda ja iseseisvalt mõelda ning organiseeruda ja jõuda oma eesmärkidele lähemale.

Tagasi üles