Viitna Pikkjärve ujuma minna on mugav. Asub see liivase kaldaga maaliline järveke ju Tallinna-Narva magistraali vahetus läheduses, just parajal kaugusel mõlemast sihtpunktist, et vahepeal end järves värskendamas käia. Ja ega tee peale rohkem selliseid ujumiseks sobivaid järvi ju ei jäägi. Ka Rakverest on mugav sinna kohale sõita. Eriti, kui ei ole viitsimist mere äärde minna või kui merevesi on parasjagu jahe.
Kõik oleks ju hästi, aga Viitna Pikkjärve puhul on tegemist vähetoitelise järvega, kus kasvab kolme liiki kaitsealuseid taimi. Vähetoitelised järved oma liivaste kallaste ja hästi läbipaistva veega on mõistetavalt puhkajate ja suplejate silmis atraktiivsed. Kahjuks on nad ka väga tundlikud igasuguse reostuse ja tallamise suhtes, sest neil pole selliseid loomulikke mehhanisme, millega reostuse vastu võidelda. Higi, päikesekreem, putukatõrjevahendid, kosmeetika, uriin on vaid mõned inimesega kaasnevad reostused. Tallamine põhjustab kallaste erosiooni, tõstab põhjasetted üles ja hävitab looduskaitsealuseid vesilobeeliaid. Suvel kuivade ilmadega on järve ümbritsevas metsas ka tuleoht. Tulekahju korral satuks põlemise käigus tekkiva tuhaga veelgi rohkem toitaineid järve.
Kui inimesed käiksid ujumiseks ette nähtud kohas, siis ehk polekski väga hullu, kuid eestlased individualistidena on tallanud järve äärde radu ujumiskohani jõudmiseks mitmest küljest.
Ega järvele traataeda ümber panna ei saa ja ainus võimalus ongi selgitada ning tõsta puhkajate ja ujujate keskkonnateadlikkust ja vastutustunnet.
Teisalt oleks vaja ilmselt ka omavalitsuste, keskkonnaameti, tervisekaitse ja ehk veel mõne ettevõtte-asutuse koostöös analüüsida ja planeerida konkreetsetes piirkondades paiknevaid puhke- ja ujumiskohti nii, et vähendada kaitsealuste veekogude koormust, samas leida või rajada ujumiseks ja puhkuseks alternatiivsed kohad selleks sobilike veekogude kaldal. Kuigi praegugi on terviseameti kodulehel üleval avalikud supluskohad maakondade kaupa, siis reaalse, asjaolusid arvestava planeerimisega ikka keegi ei tegele.