Aeg, vähemasti sestsaadik, kui tema üle arvestust hakati pidama, on midagi salapärast. Ta annab arutust ja parandab haavu, viib ja toob. Nii on mõtisklenud ajamustrite peale mõeldes loodusemees Fred Jüssi. Aeg viib vanaks saanud aasta, toob uue – uute ootuste, lootuste ja soovidega.
Enne veel, kui uus aasta uksele koputab, on kesk kõige pimedamat aega käes aasta ilusaim aeg – jõulud. Nendeks pühadeks valmistume pikalt ja põhjalikult. Seame jõuluehtesse linna, majad, kodud.
Sellesse nappi aega peab mahtuma tuhat toimetust: tubade kraamimine, kuuse ehtimine, jõuluroogade valmistamine, kingituste tegemine, jõulutervituste saatmine, salmide õppimine, jõuluvanaga kohtumine, kõikjale jõudvate päkapikkude ootamine nagunii. Ühtegi neist ei tohi ära unustada, et jõulud saaksid need õiged. Aastalõpus kiirus muudkui kasvab.
Rakvere kirikupäevadel mõtiskles Kolmainu kirikus vaimulik Jaan Tammsalu ajast, inimestest, väärtustest, jumalast. Temalt on meelde jäänud üks mõttetera: selleks, et aega jääks ühe tegemise jaoks, tuleb mõni teine tegemine käest ära panna. Võib-olla ongi asi tihtilugu selles, et me ei raatsi oma harjumuspärastest tegemistest lahti lasta, et teistele ruumi teha.
Jõuluaeg on ka rahu aeg, hinge ja mõtete korrastamise aeg. Ja millal siis veel, kui mitte nüüd, uue aasta eel otsida lepitust teiste ja enesega. Leida üles ja hoida alles lootusrikas valguskiir, mis annab jõudu uskuda homsesse, et sealgi on päevad õnnerikkad.
Nii või teisiti poeb jõuluõhtu lähenedes jõulusõnum ka kõige uskmatuma inimese hinge. Anna endale veidi aega ja sa näed, jõuluime sünnib ka sinu jaoks. Ta on igaühel veidi eriline. Sünnib ta talvisel jõuluööl, mil armastus, usk ja lootus puhkevad õide.
Hämaras – hämaras talveöös
mööda lumiseid radu
uitab üks mõte,
üks lootus, üks usk …
et uus aasta oleks parem,
oleks otsimiste rikkam
ja leidmiste rõõmsam.