Jõulumälestusi üle pikkade ajavagude

Eerik Lumiste. Foto: Virumaa Teataja

Ella Vikk, Porkuni pae­muuseumi juhataja

“Jõulumälestused on seotud lapsepõlvega. Meid oli kolm, kes kingitusi said. Alati oskas jõuluvana – tol ajal ikka näärivana – kingikoti ukse taha jätta ning ise kuhugi edasi tõtata. Ja kingitused leidis millegipärast just isa. Salm tuli siis vanematele ette lugeda. Kui olin juba kooliskäija, imestasin, kuidas näärivanal on ema käekiri. Kingituse pakist lahti harutamine ja rõõm selle üle oli nii suur, et juurelda ei olnud enam mahti.

Eriti on jäänud meelde need jõulupühad, kui sain kingituseks löökpilli – metallofoni. Unustamatud on need jõulud ka seepärast, et see oli viimane kaart näärivanalt, millel ema käekiri. Pillil olid numbrid. Õppisin sellel lihtsaid lugusid mängima ikka nii, et ema kirjutas numbrid ette ja mina toksisin mööda numbreid. Mäletan lastelaulu rongisõidust, kevadest (juba linnukesed … ), süda tuksub ja mitmeid teisi.

Kuhu mu kunagine pill kadus või maha jäi, ei tea. Nüüd ootan, et jõuluvana tooks uue pilli. Soovi täitumist ei ole vaja tahta, sest aeg on edasi tõtanud, kombed muutunud. Tänapäeval tuleb külla ikka jõuluvana, mitte näärivana. Pole ka enam isa, kes mängiks viiulil jõululaule, ega vanaema, kes laulaks kirikulaule. Alles hiljem sain aru, et need olidki jõululaulud ning vargsi peetud jõulud ilma kuuseta. Kuusk toodi tuppa hiljem. Aastad olid siis enne kuuekümnendaid.

Aeg on nääridest jõuludeks läinud, aga elevus kingisaamise ees on endine.”

Eerik Lumiste, Lääne-Viru maavalitsuse peaspetsialist, Venevere Haridus- ja ­Kultuuriseltsi juhatuse esimees

“Jõulud on traditsioonilised ja perekesksed. Kuusk on tuppa toodud ja ehitud, valmistatud jõuluroogasid, surnuaial on käidud ja küünlad süüdatud, käidud jõululaupäeva õhtul saunas. Nii igal aastal.

Kui midagi erilist, siis oli see 1987. aasta jõululaupäev, kui ma esimest korda kirikus käisin. Mind hämmastas rahvarohkus – kirik oli puupüsti inimesi täis, külm oli, kuid väga ilus.

Ning tihti tuleb meelde kümne aasta tagune juhtum. Sättisime end jõulupeole minekuks, kui äi helistas, et siga laudast plehku pannud. Peoriided seljast ja taga ajama. Lõpuks õnnestus mul seale köis ümber kaela tõmmata ja oligi korras, ei mingit vastuhakku ega tahtmist plehku panna. Nii me siis jalutasime mööda lumesajust Veneveret lauda poole. Tugev, kõvasti üle saja kilo kaaluv siga nagu truu koer minu vasaku jala kõrval.”

Priit Adler, loodusgiid, ­Metsamõisa talu omanik

“Minu kõige meeldejäävamad jõulud olid lapsepõlves, kui veel ringi uitasid jõuluvanad ja näärivanad.

Jõule väga avalikult ei juletud tähistada – teadagi miks. Lastel oli rõõmu rohkem, sest esmalt käis jõuluvana ja hiljem juba näärivana.

Mäletan, et olin umbes seitsmeaastane, kui isaga metsa kuuse järele läksime, kelguga. Lumi oli mulle vähemalt üle põlve ja nii jäin mina metsateele kelgule ootama. Algul oli ootamine põnev, lumised puud ja suur ootusärevus, kui uhke puu isa seekord metsast leiab. Teadagi, kuidas lapse mõte liigub – ilus ilm, kaunis loodus ja kihk ka ise midagi metsast leida. Igav oli ju kelgu peal passida ja tegevusetult oodata.

Läksingi metsa kuuse järele. Ega ma väga kau­ge­le ei jõudnud, sest varsti oli isa mul kannul. Seekord otsisime kuuske juba koos. Leidsimegi ilusa ja kähara: maast laeni, nagu jõulupuu peab olema.

Õhtul tuli punase kuuega jõuluvana, kelle – kui hiljem mõtlema hakkasin – hääl ja saapad olid tuttavad. Aga siis oli aukartus suur! Teadsin kõiki salme ja laule peast ning luuletasin ise veel mõne. Mõni läks ka segi – ikkagi ärevus!

Järgmisel päeval koolis olles selgus, et ka teistel poistel, sest meil oli poiste klass, oli jõuluvana käinud. Kui meie õpetaja hakkas koolis rääkima, et varsti tuleb punase kuuega näärivana, vaidlesime vastu, et kõigil käis juba punase kuuega jõuluvana. Õpetaja naeratas kuidagi kavalalt, kuid valmistusime ikkagi õhinaga näärivana tulekuks. Nõustusime olukorraga – laste asi – saab jälle kingitusi. Ega me sellest ideoloogilisest vastuolust küll midagi taibanud.

Hiljem, suuremana, teadsime ka seda luuletust: Kulla kallis näärivana, kus sa panid jõuluvana. Saatsid Siberisse vist, sest ta polnud kommunist. Toredad ajad olid needki.”

Robert Jokelainen, Virumaal lapsepõlve ja noorusaastad ­veetnud ning koolis käinud Soome sõjapõgenik, praegu elab Soomes ja töötab arstina

Oli aasta 1944, detsember ... Kaks ja pool nädalat tagasi olime veel Soomes, nüüd aga küüditatuna Siberi kolhoosi väikeses külas, suure ja tumeda metsa keskel. Olin alles seitsmeaastane. Ema kordas, et lähenevad jõulupühad, ja ta üritas saada jõulutunde endist moodi meie peresse. Enne jõulupühi küsis ta majaperenaiselt, kas oleks võimalik käia saunas. “See on lihtne korraldada,” vastas tema emale. “Kütke homme Vene ahi korralikult ... ja kuumaks,” ütles ta mitu korda.

Mina aitasin puud sisse tuua ja tädiga kütsime ahju kaua, vist pool päeva. Seal küpsetati ka leiba ja pere kõiki sööke.

Ahi ongi Siberis talu süda.

Samaaegselt sulatasime lumest vett. Siis tõi perenaine pika varrega luua ja sületäie põhku, pühkis ahju põranda puhtaks ja lükkas põhu ahju.

Meil, emal, tädil ja minul, jäi suu kindlasti lahti. Mis veel tuleb? Perenaine kamandas: “Nüüd võite minna sauna!” Kuhu, kas ahju? Me mõtlesime, et heidame vett ahju ja kuum aur soojendab toa. See käsk tuli meile üllatusena ja ema ütles mulle: “Roope, mene sinä esimmäisenä sinne, olet pieni, pääset sisään, mutta ole varovainen.” Roomasin sinna, uudishimu vist võitis. Väljast kuulsin ema arga häält, et kuidas seal on olla?

“Ei hätää,” vastasin soome keeles, sest muid keeli ma tookord veel ei osanud rääkida. Istusin põhule: oli hea ja soe tunne ning ruumi ahjus päris palju, pime küll, aga väga põnev. Peagi sain ka kaaslasi, nii ema kui tädi roomasid sisse – kõigile leidus ruumi. Leili muidugi keegi ei heitnud. Pärast pesi ema mind köögis puhtaks ja siis saime aru, miks köögi põrandalaudade vahel olid praod. Vesi lorises põranda alla. Kuid pika Soomest küüditamise järel olime jälle puhtad. Järgmine päev oligi jõululaupäev. Ja kuigi meie jõulud olid söögi-joogi poolest väga tagasihoidlikud: teetassitäis kitsepiima ja Soomest kaasa võetud kuivikud, tädi ja ema laulsid tasa jõululaule. Polnud häda: jõulusaunast saadud muljeid mäletasime veel kümneid aastaid.

Ahi oligi soe veel mitu päeva. Ööbisime kogu talve ahju peal. Mina ise sain tookord vist saunasüsti – käin alati saunas, kui vähegi võimalik.

Virumaa Teataja toimetusele ja lehe lugejatele: Hyvää löylyä ja Rauhallista, Iloista Joulua!

Reena Rohtvee-Curphey, ­tekstiilikunstnik, Oruveski ­lambakasvatustalu perenaine

Ühte mälestuskildu on väga raske välja tuua. Lapsepõlvest mäletan, et jõululaupäeval sai tuba ikka alati kuuse- ja piparkoogilõhna täis. Käisime perega metsas kuuske valimas ja toomas ning pärast küpsetasime koos piparkooke.

Nüüd on saanud tavaks ka püstkojas istumine ja verivorstide lõkke peal küpsetamine ning metsloomadele vilja viimine.

Minu jaoks on jõulud ikkagi erilised ja meeldejäävad siis, kui see tore ja rahulik aeg on veedetud pere ja lähedaste keskel.

Kaur Salus, Rakke kala­spordiklubi juht, Aali ajaviitetalu peremees

On olnud ilusaid lumiseid jõule. Midagi esile tõsta ei oska. Samas arvan, et kõige meeldejäävamad jõulud on alles ees.