/nginx/o/2018/10/22/11517595t1hc911.jpg)
/nginx/o/2025/06/20/16938053t1h576f.jpg)
Muidugi on 57-protsendiline hinnatõus suur. Aga millegipärast jätab Rakvere abilinnapea Neeme-Jaak Paap oma tennisehalliteemalises vastukajas rääkimata teistest arvudest, mis panevad kõnealuse teema hoopis teise valgusesse.
Teisipäeval avaldasime uudisloo "HÜVASTI, TENNIS! 〉 Rakvere Aqva spordikeskuse siseväljakute asemele rajatakse kardirada", mis ajas Rakvere spordikogukonna tagajalgadele, sest umbes 350 Rakvere ja lähiümbruse last jääb alates 1. septembrist trennipaigata. Sellesisulised kõlakad liikusid linna peal juba mõnda aega, aga nüüd väidab isegi linnavalitsuse esindaja, et luges spordihalli omaniku otsusest alles ajalehest.
Halli omanik OÜ Aqva Sport otsustas koostöö linnaga lõpetada pärast volikogu maikuist istungit, kus volikogu lükkas teema ühel häälel laualt maha. Nimelt teavitas linn volikogu, et Aqva Sport küsib uue lepingu sõlmimiseks varasemast palju rohkem raha (57 protsenti, nagu märgib abilinnapea Paap), ja sellist "häbematust" ei hakatud isegi mitte lähemalt uurima. Seda enam, et majanduskomisjoni esimees Marko Pomerants (Isamaa) ning spordikomisjoni esimees Jaak Vettik (liitunud Isamaa fraktsiooniga) väitsid, et ka nende juhitavad komisjonid peavad hinnatõusu väga suureks ja ei poolda Aqva Spordile senisest suurema summa maksmist.
Aga kaevakem esimene maetud koer üles.
OÜ Aqva Sport ja linna vahel sõlmitud leping reketiväljakute ja võitluskunstide saali kasutamiseks hakkas kehtima 2016. aastal. Leping tehti kümneks aastaks, fikseeritud hinnaga. Või noh enam-vähem fikseeritud hinnaga – siis lepiti kokku, et aastane tasu on 158 600 eurot, linna 2024. aasta eelarves on kirjas, et sama teenuse ostmiseks kulutatakse 167 000 eurot. Hinnatõus on umbes 5,3 protsenti, aga ma pole päris kindel, kas siinkohal pole mingit käibemaksu teemat, et üks summa on koos sellega ja teine mitte.
Uueks perioodiks soovib Aqva Sport keskmiselt 222 668 eurot aastas ehk hinnatõus on tõesti märgatav. Aga see tõus on ju võrreldes kümne aasta taguse ajaga! Vahepeal pole hind sisuliselt muutunud.
Küll on väga palju muutunud (suurenenud) Rakvere linna eelarve. Jätame tänavuse aasta välja – linna eelarve on anomaalselt suur, sest sisaldab investeeringuid jalgpallihallile ja Ukuaru muusikamajale. Võtame võrdluseks 2024. aasta eelarve – selle maht oli 35,3 miljonit eurot.
Ja nüüd – trummipõrin! 2016. aasta eelarve oli 16,2 miljonit eurot. Jah, vaid 16,2 miljonit! Eelarve on suurenenud ligemale 118 protsenti! Tõsi, vahepeal on riik mõned ülesanded linna kaela lükanud ja on veel lisaeelarved, kuid üldpilti need ei muuda. Kasv on olnud sujuv, mitte hüppeline.
Kuna võõrasse rahakotti on alati tore piiluda, teeme ka seda. 2025. aastal on Rakvere linnapea ja -volikogu esimehe palk 4342 eurot. 2016. aastal oli 2877 eurot. Kasv 51 protsenti. Linnavalitsuse ametnike palk sõltub suuresti riigi alampalgast, lõpliku numbri saamiseks korrutatakse see läbi vastava koefitsiendiga. 2016. aastal oli töötasu alammäär 430 eurot, nüüd on see 886 eurot.
Uue ja vana hinna vahe on suurusjärgus 55 700 eurot aastas. Kas keegi 350 lapse vanemaga taipas rääkida? Võibolla oleksid näiteks nemad nõus vahet katma – see teeks umbes 160 eurot aastas.
Nii et kui räägitakse 57-protsendilisest hinnatõusust kui millestki tohutust, on see lihtsalt demagoogia!
Ja veel: Aqva Spordi küsitud uus teenuse hind ei ületa samasuguse teenuse Eesti praegust keskmist. Pigem on natuke alla selle.
Samuti ei usu ma väidet, et ka linnavalitsus luges toimuvast alles ajalehest. Ma olen vestelnud nii Aqva Spordi esindajate kui ka spordihallis tegutsevate klubide juhtidega ning kõik väitsid, et nemad tõstatasid uue lepingu (ja hindade) teema juba eelmise aasta lõpus ning käisid ka linna juhtkonna jutul. Kas nad valetavad kollektiivselt siis või? No ei usu.
Aqva Spordi juhatuse liige Roman Kusma on ka Rakvere linnavolikogu liige. Isamaa fraktsiooni liige. Kas omavahel tõesti ei suhelda? Kusma kabinet Aqvas on linnavalitsusele sama lähedal kui Keskväljak, kus linnapea tavatseb sageli lilleilu imetlemas käia. See paralleel pole juhuslik – ma veel jõuan selleni.
Aga kõigepealt jalgpallihallist. Mullu augustis etendati volikogus suur näitemäng teemal "Kas hakkame ehitama jalgpallihalli või mitte?". Lõpuks öeldi jah üsna napilt – pooldajaid oli 12. Vaid kaks poolthäält vähem ja jalgpallihall poleks kerkima hakanud. Ja meelsusjoon ei jooksnud koalitsiooni ning opositsiooni vahelt, vaid tekkinud olid "enklaavid" – halli vastaseid leidus ka koalitsioonisaadikute hulgas.
Kasutasin sõnu "etendati" ja "näitemäng" täiesti teadlikult ja isegi ilma irooniata, sest need poolt- ja vastusõnavõtud, mis istungil ette kanti, olid vaid osa protsessist. Tegelikult oli palju suurem töö käinud kulisside taga – veel paar päeva enne otsustavat hääletamist oli volikogus jalgpallihalli vastaseid rohkem kui pooldajaid.
Siis saadi küll räägitud, mõjutatud, kokku lepitud. Ja nüüd, palju väiksema summa juures, aga samuti paljusid lapsi mõjutava otsuse puhul, ei räägitud mitte midagi? Kõik tuli nagu välk selgest taevast? No ei usu, tee, mis tahad.
Ja tagasi Keskväljakule. Kas teine koer pole mitte sinna maetud – nii kummaliselt, kui see ka ei kõla?
Üks väheseid Rakvere linna koalitsioonilepingus olevaid lubadusi, mis ellu jääb viimata, on järgnev: "Kuulutame välja Rakvere linna Keskväljaku arhitektuurikonkursi, kus üheks tingimuseks on maailma suurima liivakella teostus." Kes teab, see teab: selle punkti lisamine koalitsioonilepingusse oli eestkätt Roman Kusma idee ja teemaga mittetegelemine on eeskätt volikogu majanduskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi idee. Nende kahe samasse fraktsiooni kuuluva mehe tõekspidamised ja ettepanekud on muudelgi teemadel vastuollu läinud.
Tegelikult pole toimunule vabandust. See on lihtsalt uskumatu käkk ja hoolimatus laste suhtes! Kõik põhjendused-selgitused kõlavad õõnsana, kui tagajärjeks on 350 lapse trennisaalist tänavale viskamine. Küsimus pole protsessis ja süüdlastes, küsimus on tagajärjes. Ja ei ole vaja manipuleerida arvudega ega öelda, et Rakvere lapsi on nende 350 hulgas vähe – kõik nad on Eesti ja Lääne-Virumaa lapsed ja on poliitikute asi kokku leppida, kelle eest, kuidas ja mis allikast makstakse.