Eesti on mures oma inimeste pärast. Esiteks, neid sünnib üha vähem (sajandi keskpaigaks jääb meid 100 000 võrra vähemaks), teiseks kipuvad need vähesedki siit minema.
Juhtkiri: Talendid ja spetsialistid
9. oktoober 2010, 09:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Asi on nii hull, et riiklikult püütakse sellesse suundumusse pööret tuua. Aga kas see kõik aitab?
Koolilõpuaktustel saadetakse noored ikka teele sõnadega, mis innustavad lõpetajaid maailma laiali lendama, sealt kogemusi omandama ja siis koju naasma, et kogetu riigi ja rahva hüvanguks rakendada.
Ja kuigi ajalehed kirjutavad, et suurem osa õppureid tulebki välismaalt pärast õpinguid kodumaale, jääb võõrsile siiski palju rohkem eestlasi, kui me tahaksime.
Presidendi heakskiidul käivitatud talendijahil keskendutakse küll intelligentsile ja laias maailmas õppivatele noortele, kuid on ju omaette talent iga inimene, kes mõnd valdkonda hästi tunneb. Olgu selleks siis keevitaja või bussijuht, lihalõikaja või kondiiter.
Kui Virumaa Teataja küsitles virulasi, kes on laia maailma tööle läinud, siis väga paljud, et mitte öelda enamik neist, ei soovinud enda lugu jutustada või vähemasti oma nime avaldada. Mida nad kardavad? Siin on kaks varianti: nad kas töötavad seal mustalt või häbenevad enda elu.
Need aga, kes nõustusid rääkima, olid enamuses oma eluga välismaal ülirahul. Mõistagi hoopis inimväärsema palganumbri, aga ka üldise parema elukvaliteedi pärast.
Tahame või mitte, aga Eesti ei suuda edukate riikidega konkureerida. Ja siin ei saa hoida ei talente ega ka lihtsalt tublisid spetsialiste kinni hüüdlausetega. Kui riik tahab tõeliselt näidata üles hoolivust, siis tuleb inimeste tööd ka vääriliselt tasustada.
Aga kuis sa saad, kui raha ei ole. Ja üha vähemaks jääb, sest inimesi ei ole.