Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kairit Pihlak: “Peale Alar Kotlit tuleb ka arhitekte”

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Rakvere abilinnapea Kairit Pihlak. | FOTO: Meelis Meilbaum

Rakvere abilinnapea Kairit Pihlak vastab põletavatele küsimustele, kas kultuurielu kiratseb, miks riigigümnaasium tuleb ringteele, Tarvanpää harjutab ebanormaalsetes tingimustes ja miks ei jätku haridusasutustes tugispetsialiste.

Rakvere kodulehel on teie ametinimetus abilinnapea. Rohkem mitte ridagi. Mis alal tegutsete ja mille eest vastutate?

Mul ei ole kuskil kirjas, et pean tegelema selle ja selle valdkonnaga. Mul ei ole sellist ametijuhendit, on kokkulepe. Rakvere linnapea Mihkel Juhkami ütles väga hästi, et kõik, mis puudutab inimesi, on Kairiti teema, ja mis seotud teede, majade ja torudega, on Rainer Miltopi teema. Laias laastus sisu mõttes on minu valdkonnad haridus, sotsiaaltöö, kultuur ja sport.

Mul on luksuslik olukord, ma ei pea muretsema, kuidas katust korda teha või torud jookseksid sinna, kuhu vaja.

Olete olnud neli aastat abilinnapea, lausa tosin aastat volikogus tegelenud haridus- ja kultuurivaldkonnaga. Kas teemad on palju muutunud?

Muidugi. Neli aastat tagasi ma ei uskunud, et meie kogukonnaga jõuame koolivõrgu korrastamisega üldse riigigümnaasiumini.

Riigigümnaasiumi loomise kohta on otsus vastu võetud, samas ütlesite, et toppame Kuressaarega teiste linnade sabas. Nüüd on kogukonnas tekkinud uued arutelud, millega olema jälle aega kaotamas.

(Elavneb märgatavalt.) Mis on riigi koolivõrgu eesmärk? Eestis on koole, kus lapse kohta on 50 ruutmeetrit. Neid on vaja kütta, ülal pidada. Tahame, et meil oleks empaatilised professionaalsed õpetajad, aga meil ei ole neile maksta väärilist palka. Ressurss läheb ruumide korrashoiule, täiesti valesse kohta.

Miks kohalikud omavalitsused koolivõrku ei korrasta? Nemad on valitavad ja lubavad rahvale maad ja taevad kokku. See ei ole mõistlik.

Seepärast ongi riigil koolivõrgu korrastamine käsil ja ühtlasi riigigümnaasiumite loomine.

Kui riik loob maakonnakeskusse oma gümnaasiumi tingimusel, et kohalikel omavalitsustel gümnaasiume ei ole ja piirkonna lapsed tulevad riigigümnaasiumi, siis vallal kaob vajadus oma gümnaasiumit ülal pidada.

Kui on nüüdisaegne atraktiivne riigigümnaasium, siis loomulikul teel valitakse tänapäevane keskkond ega minda seitsme lapsega gümnaasiumi.

Saan aru, et usute, et valitakse pigem kaugemal asuv riigigümnaasium kui kodulähedane väike kool? Kas Kunda ja Väike-Maarja noortega võime arvestada?

Tõenäoliselt. Küsimus on Tapa ja Kadrina osas. Kui kaua jätkub jõudu hoida seal koolivõrku. Aga valiku teeb laps, mitte vald.

Teema, mis emotsioone kütab, on riigigümnaasiumi uue maja ehitamine ringteele.

Tegelikult on meil ruumipuudus, meil on hariduslike erivajadustega (HEV) laste õpitegevuseks vastavaid ruume vaja. Peame looma väiksemaid klasse, kus õpib neli, kaksteist last, ja leidma kõikidele ruumid. Praegu oleme ehitanud koridoridesse õppebokse, mida ei ole võimalik klassideks nimetada.

Riigigümnaasiumist rääkides peaksime ära mainima, et see on koolihoone ainult 10.–12. klasside õpilastele. See pole suur koloss, vaid õppekeskkond kuni 540 lapsele. Praegu on Rakveres kahe kooli peale gümnasiste 416.

Kui riigigümnaasium tuleb, peab linn ülal pidama põhikoole ...

(Vastab kiiresti.) Eesmärk on seda teha kõige paremal moel ja seetõttu oleme arutanud läbi  võimalused ja arvutanud ruutmeetrid. Ruutmeetrite kohta on tehtud parim ettepanek, see tähendab, et kui gümnaasiumi põhikooli hoonest loobume, siis oma koolide jaoks seda ei kasutaks.

Vabaduse tänava hoonesse tuleks põhikool – ja arvamus, et põhikooli õpilane ei vääri kena korralikku koolimaja, on minu arvates õudne.

Kas peaksime klammerduma oma minevikku, Alar Kotli arhitektuuri? Peale Alar Kotlit tuleb ka arhitekte. Minul oleks väga hea meel, kui ilus maja jääks linna põhikooliks.

Ka Eesti ajal oli selline teema, et siia tuleb linna keskus. Mis siis juhtub, kui meie linna keskus nihkub ja tuleb ringteele? Mitte midagi. Kui koondame majad sinna, kus inimesed käivad, hakkab äkki tulema sinna ka elu?

Vastakaid arvamusi on tekitanud ka kultuuri teema. Mina olen vist ka see keskealine naisterahvas, kes ei oska guugeldada. Ka minul pole midagi kallil laupäeval teha, kui teatrisse ei taha minna ja kinopiletid on välja müüdud.

Linna kodulehel on kultuurikalender, kuhu pannakse asjad, mis kultuurikeskus korraldab. Ega igaks õhtuks ei olegi võimalik midagi korraldada, vahel polegi kuhugi minna. Kultuurikeskuse koduleht on arendamisel. Info kättesaadavus on jätkuvalt väljakutse. Ma leian, et kultuurikeskuse direktor on tubli, meil on Kroonikeskuses info üleval.

Kiidetud on Rohuaia lasteaia ja Targa Maja saalide akustikat. Aga seal ei toimu just väga tihti midagi.

Kas olid kohal, kui Targas Majas oli Jazzkaare üritus? Ei? Mis tahaksid teha?

Tahaksin, et mul oleks võimalus minna nädalavahetusel kultuuriüritusi nautima.

Palju sa oleksid nõus maksma selle eest, et lihtsalt oleks kodanikuna võimalus minna, aga tegelikult sa ei läheks? Kui looksime igal õhtul võimaluse – näiteks kultuurimajas mängiks bänd –, aga inimene ei tuleks, siis oleks see linna kulu. See ei oleks võimalik.

Kuidas sünnib kultuur? Kui interpreet tahab kontserdi teha, siis ta pöördub kultuurikeskuse poole ja teeb selle kontserdi. Kui nähakse, et võiks kellegi konkreetse muusiku Rakverre kutsuda, siis kutsutakse. Kuid kõikideks nendeks asjadeks on piiratud ressurss. Mina ei saa sellest aru, et pole kuhugi minna.

Kas kultuurikeskus ootab, suu ammuli, et interpreet tuleb ja teeb kontserdi?

Ei, ta ei oota. Kui interpreet soovib, siis kultuurikeskus aitab seda korraldada. Kui keegi teeb ürituse, tahab abi või reklaami, siis kultuurikeskus aitab reklaamida. Kultuurikeskus vaatab, et olulised sündmused – vabariigi aastapäev, jaanipäev, emadepäev – oleksid korraldatud.

Ma ei saa sellest aru, tahaksin täpset kirjeldust, mis koht see peaks olema, kuhu sa läheksid, ja mis peaks seal juhtuma ja kas sa sinna päriselt ka tuleksid.

Tuleb emadepäev, mis üritusele te rahvast ootate?

Meil on emadepäeval selline traditsiooon, et linnapea annab vastsündinutele lusikad. Leian, et emadepäev on perekeskne, koosolemise päev. Samamoodi vaidlesime 1. septembri puhul. Siis on prioriteet lapse kooli minemine ja perekonnaga koos olemine. Kas linn peaks sinna sekkuma ja panustama, et inimesed ennast segi jookseksid, et igale poole jõuda?

Pärdi maja ehitatakse suur ja uhke, kuidas kavatsete sinna meelitada Rakvere inimesi? Või jäävad selle aknad pimedaks?

Et saaks üritust teha, peab olema kriitiline hulk publikut. Erinevate ürituste puhul on see kriitiline arv erinev. See on ka üks finantseerimise allikas, teatud kontsertidel peab publikut olema näiteks 300 inimest. Niisuguseid üritusi saaksime Pärdi majas teha, sest praegu pole 300 inimest kuhugi panna.

Pärdi majas saab teha kõiki asju, mis rahvamajas, taidlejad ja kultuurigrupid saavad normaalses keskkonnas ja tänapäevasemates tingimustes oma asju teha.

Kuidas on juhtunud nii, et Rakvere esinduskollektiiv Tarvanpää teeb proove ruumides, kus puuduvad pesemistingimused?

Tarvanpääl on võimalus käia Rohuaia lasteaias trenni tegemas, kus on ka normaalsed pesemisvõimalused. Mina ei tea, kas nad seda soovivad või mitte. Nad võivad kasutada ka meie koolide saale, võimlaid ja lasteaedu. See on nende valik, nemad on valinud selle koha harjutamiseks.

Mis on teie vastutusalas praegu kõige põletavam probleem?

Hariduslike erivajadustega laste kaasamine tavakoolidesse.

Kolmapäeval olime koos linnade haridusjuhtidega. Kui riigigümnaasiumiga oleme laua otsas, pead norus, siis on asju, kus oleme edumeelsed ja eesrindlikud. Kuulume kohalike omavalitsuste hulka, kes on hakanud seda teemat komplekssemalt lahendama, otsinud intensiivseid jätkusuutlikumaid lahendusi.

Edumeelsed? Erivajadustega laste vanemad ütlevad, et kui põngerjas läheb kooli, siis parimate võimaluste leidmiseks peab palju vaeva nägema. Linn ei näita initsiatiivi.

Me näitame väga initsiatiivi. Linn on kolm aastat avanud õpiraskustega õpilaste klasse, vanasti saatsime nad lihtsalt Kadrinasse ära. Meile on väga oluline, millisesse keskkonda laps läheb.

Nüüd näeb riigi süsteem ette, et me ei lahenda vajadusi klassipõhiselt, vaid komisjon otsustab lapse vajaduse ja kool koos kohaliku omavalitsusega leiab lahenduse. See, millises klassi ta on, missugustes ainetes tehakse temaga paindlikumalt tööd, muutub. Palju vastutust pannakse koolile, kes on lapsele lähedal ja otsib neid võimalusi.

Erivajadustega lastega iga päev töötavad inimesed ütlevad, et neile võiks luua oma koolikeskkonna?

Meile tähendab see seda, et ühe kooli teeme erivajadusega laste kooliks. See on kohe kogukonnas märk ja üks koolimaja on selle jaoks jälle liiga suur.

Lapsi, kellel pole erivajadust, jääb üha vähemaks, erivajadustega lapsed – need kõik on üks tervik.

Kui teeme linnas pool kooli nende kooliks, nagu Triinu lasteaias on tehtud erivajadustega laste rühmad, siis hakkavad lastevanemad ütlema, et nende lastel ei kõlba käia sellistega ühes koolis. Lasteaia puhul ma kuulen selliseid asju.

Haridusasutustes on probleeme tugistruktuuridega ...

Oleme hakanud tooma tugisüsteemi koolidest välja, oleme loonud sotsiaalkeskuse juurde tugiüksuse, mis pole väga suur, aga alustasime kahest psühholoogist ja sotsiaalpedagoogist. Tahaksime sinna ka eripedagooge, neid, kes nõustavad lapsi, perekondi, õpetajaid, kes haldavad tugisüsteeme üle linna.

Linna psühholoogid on ülekoormatud, tihti kuulen, et nende vastuvõtule on väiksemate probleemidega, mis võivad aja jooksul suureks paisuda, keeruline saada.

Võiksime väga palju tugispetsialiste juurde võtta, aga see on praegu meie võimalus. Kaks psühholoogi täiskohta on, mis on täidetud kolme inimesega. Seal tuleb vahet teha, kas psühholoogi olemasolu on kõige kriitilisem või on muu abi konkreetsetel juhtumitel mõistlikum.

Kõnehäirega lapsi üha lisandub, samas on Rakveres lasteaedu, kus pole logopeedi. Kuidas on see võimalik?

See on nii sellepärast, et logopeede on vähe. Kui tehti Rajaleidjad, siis osa nendest, kes võiksid ka koolides töötada, läksid sinna. Samuti on nad meditsiinisüsteemis.

Tihti need teenused ühe inimese jaoks kattuvad, riigil on see asi natukene läbi mõtlemata, seda pole tarvis duubeldada. Sellega just praegu riigi tasandil tegeldakse. Ma ei oska vastata, miks logopeede ei jätku. Üks asi, millega saab spetsialiste motiveerida – tõenäoliselt tuleb vaadata üle nende palgatase.

Logopeedid räägivadki sellest, et nad on magistrikraadiga, kuid nende palk ei küündi Eesti keskmise palgani.

Rakveres on nii, et paar aastat tagasi käivitasime lasteaedade rahastamismudeli. Kui siiani sõltus lasteaia eelarve sellest, kui palju õnnestus välja pressida linnalt ametikohti, siis nüüd on nii, et see, mille alusel direktor ametikohti loob või jätab loomata, mida ta ostab või milliseid lahendusi teeb, on tema otsus.

Meie linnana olema andnud kindlasti maksimumressursi, mis hetkel võimalik, lasteaedadele. Meil on miinimumtasud kinnitatud, aga lasteaiale on rohkem antud kui miinimum.

Kas ma saan õigesti aru – kui suures lasteaias on üks logopeed, siis on see juhataja otsus?

Jah. Ja see on väga hästi. Kui mõni lasteaed vajab rohkem ja see on põhjendatud, peame leidma täiendavaid vahendeid.

Et asi oleks arusaadav, siis kui palju saab Rakveres palka lasteaia logopeed?

Arvan, et nad saavad palka õpetaja palgaga samas suurusjärgus. Meie lasteaiaõpetaja palk on 900 eurot. Meil on lasteaedade eelarvetes ressurssi, et spetsialistidele rohkem maksta. See on nende personali valik.

Igavene probleem tundub olevat ka sõimekohtadega. Kas kõigile pooleteiseaastastele tagab linn sõimekoha?

Kui laps saab pooleteiseaastaks, saab ta sügisest hoiukoha. Põhimõte on selles, et hoiud on eraettevõtted.

Rohuaia lasteaed on suur ja uhke, miks linn otsustas seal sõimerühma mitte avada?

Me läksime seda teed, kuna meil ei jätkunud ruumi, sest kõik rühmad on täidetud lasteaiaealistega. Sõime ja hoiu vahe on see, et sõimes on õppekava, mille täitmist peaks korraldama õpetaja, kellel võiks olla magistrikraad, mis siis, et kaheaastast õpetatakse potil käima. Minu meelest on magistrikraadiga õpetaja selleks tegevuseks põhimõtteline rasikamine. Meil on lasteaia ehk alushariduse eesmärk valmistada last ette kooliks. Alla kolmeaastaste puhul on meie probleem see, et ema tahab tööle minna ja laps on vaja hoida. Me lahendame kahte erinevat probleemi – alla kolmeaastase lapse probleemi on õigem lahendada hoiuga. Kui meil oleks palju raha, siis küll, aga meie ressurss on piiratud. Sellepärast panime üldse sõimemajanduse kinni ja ma olen selle süsteemi pooldaja.

Räägime ka ARNO-st. Siit-sealt on kuulda, et lapsevanemaid häirib, et nad ei saa ise valida lapsele kooli ega kaasa rääkida lapsele järgnevatel aastatel olulise inimese – õpetaja – valikus?

Tänavu said peaaegu kõik lastevanemad, kes tahtsid, valida kooli, said selle võimaluse.

Koolipidajana on meie tähtsaim eesmärk garanteerida, et kõik koolid oleksid väga head. Kõikides koolides on edumeelsed direktorid, kes valivad omale kaadri professionaalsuse järgi. Nad peavad kaadri valikut tegema foonil, kus noored ei lähe väga kergesti või rõõmsalt õpetajaks, aga nad on andnud oma parima. See on see mängumaa, mis meil on.

Kas kõik kolm Rakvere kooli on võrdselt heal tasemel?

Arvan, et kõikides koolides on super häid õpetajaid, kõikides koolides pingutatakse erivajadustega lastega võrdselt, kõikides toetatakse õpilast, kui tal on probleemid.

Võibolla mõnes asjas on üks kool tugevam, teises teine. Tegelikult mul pole pingerida. Me oleme linnana ema, kellel on kolm last, ja me ei saa öelda, et ühel läheb hästi, tahame, et kõigil läheks võimalikult hästi.

Tagasi üles