Enamik inimestest elab kõige tavalisemat elu. Tahame oma lapsed kodulähedasse lasteaeda viia või kooli saata, sõita korralikku teed mööda ja hea oleks, kui tööle ja poodi pääseks ühissõidukiga. Soovime turvalist töökeskkonda ja inimväärset palka, samuti normaalse hinnaga toidukaupa. Lisaks ei tohiks kodused elektri- ja veearved ahastusse ajada. Haigestumise korral on loomulik soovida, et perearst või eriarstiabi oleks kättesaadav. Tahame turvalist elukeskkonda ja elada teadmisega, et häda korral jõuab politsei, päästeteenistus või kiirabi meile appi.
Tavalisest elust saab defitsiit?
Osa neist igapäevastest asjadest on meie endi teha, teine linnade-valdade korraldada ja kolmas riigi kohustus. Mitmed viimasel ajal riigis vastu võetud otsused ja pooleliolevad protsessid muudavad aga tavaelu üha kättesaamatumaks. Vastukaubaks on rahvale pakutud kodualuse maamaksu vabastust ja tulumaksu üheprotsendilist langetamist, mis reaalselt astuvad jõusse küll 2013. ja 2014. aastal. Kehv kaup, kas pole?
Miks ma nii arvan? Pea iga päev võib kuulda uudiseid, et riigil tuleb taas mõnd teenust koomale tõmmata. Samal ajal on vähenenud riigieelarvest linnadele ja valdadele laekuva raha osakaal. Majanduslanguse ajal kõvasti alla tõmmatud omavalitsuste tulubaasi taastamisest ei räägi aga keegi.
Kodualuse maamaksu vabastamisega löödi veel üks mõra kohaliku elukorralduse tugisammastesse. Siinkohal on eriti kummastav vaadata, kuidas reformierakondlasest kolleeg lubab maakonna omavalitsused läbi käia ja neid hädades aidata, pöördudes näiteks rahastamispalvega kultuuriministri poole, kui spordisaali sein laguneb. No tule taevas appi!
Omavalitsused vajavad kindlustunnet, neile on vaja selgeid ülesandeid koos pikaajalise ja stabiilse rahastamisega. Kohaliku elu rahastamisskeem peab olema demokraatlikule Euroopa riigile kohane ning tagama omavalitsuste iseseisvuse.
Siia võib veel lisada riigi pakutavate teenuste käekäigu. Kuuldavasti näeb uus päästekorralduse arengukava kontseptsioon ette riikliku päästeteenistuse ja elupäästevõimekuse vähendamise ning vabatahtliku pääste rolli tõusu. Sel juhul kannatavad just maapiirkonnad. Seega makse küll alandame, aga inimestel tuleb end ise päästa, tulekahju kustutada või arstida. Seda juhul, kui sotsiaalministeerium ei loobu kavast koondada perearstid keskustesse ja jätta teenuse kättesaadavuse tagamine omavalitsuste kohustuseks.
Teisalt planeerib riik maakondliku ühistranspordi ülalpidamiseks mõeldud summade kärpimist. Üksikisiku tulumaksu otsustati langetada, et jätta inimestele mõni euro rohkem kätte, samal ajal kaotati ära erimärgistatud kütuse soodustused, mis vähendavad ettevõtluse konkurentsivõimet. Rahandusminister ütles, et eesmärgiks on koguda enam makse ja viia ellu sotsiaalprogramme. Inimestes tekitavad aga masendust kaupluste hinnarallid ja elektrihinna tõusud.
Kui sellised trendid jätkuvad, muutub tavaline elu paljudele defitsiidiks: igapäevased teenused on kättesaadavad vaid osale ühiskonnast. Ühel hetkel laulupeo lumm hajub ja osa peresid on silmitsi küsimusega – kas saame hakkama või ei.
Valitsuserakonnad lubasid enne valimisi stabiilsust ja kindlustunnet, kuid just sellest tunnevad puudust nii inimesed, omavalitsused kui riik tervikuna.