Osa neist igapäevastest asjadest on meie endi teha, teine linnade-valdade korraldada ja kolmas riigi kohustus. Mitmed viimasel ajal riigis vastu võetud otsused ja pooleliolevad protsessid muudavad aga tavaelu üha kättesaamatumaks. Vastukaubaks on rahvale pakutud kodualuse maamaksu vabastust ja tulumaksu üheprotsendilist langetamist, mis reaalselt astuvad jõusse küll 2013. ja 2014. aastal. Kehv kaup, kas pole?
Miks ma nii arvan? Pea iga päev võib kuulda uudiseid, et riigil tuleb taas mõnd teenust koomale tõmmata. Samal ajal on vähenenud riigieelarvest linnadele ja valdadele laekuva raha osakaal. Majanduslanguse ajal kõvasti alla tõmmatud omavalitsuste tulubaasi taastamisest ei räägi aga keegi.
Kodualuse maamaksu vabastamisega löödi veel üks mõra kohaliku elukorralduse tugisammastesse. Siinkohal on eriti kummastav vaadata, kuidas reformierakondlasest kolleeg lubab maakonna omavalitsused läbi käia ja neid hädades aidata, pöördudes näiteks rahastamispalvega kultuuriministri poole, kui spordisaali sein laguneb. No tule taevas appi!
Omavalitsused vajavad kindlustunnet, neile on vaja selgeid ülesandeid koos pikaajalise ja stabiilse rahastamisega. Kohaliku elu rahastamisskeem peab olema demokraatlikule Euroopa riigile kohane ning tagama omavalitsuste iseseisvuse.
Siia võib veel lisada riigi pakutavate teenuste käekäigu. Kuuldavasti näeb uus päästekorralduse arengukava kontseptsioon ette riikliku päästeteenistuse ja elupäästevõimekuse vähendamise ning vabatahtliku pääste rolli tõusu. Sel juhul kannatavad just maapiirkonnad. Seega makse küll alandame, aga inimestel tuleb end ise päästa, tulekahju kustutada või arstida. Seda juhul, kui sotsiaalministeerium ei loobu kavast koondada perearstid keskustesse ja jätta teenuse kättesaadavuse tagamine omavalitsuste kohustuseks.
