Oli tavalise tööpäeva hommik. Uus päev oli alanud ka Rakvere haigla EMOs (erakorralise meditsiini osakond), kiirabis, nagu vanasti öeldi. Saatuse tahtel oli mu haigestunud abikaasa üks esimesi patsiente.
Kiri: Pärast abi saamist jäi südamesse ja hinge soe tunne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimesi valdavad erinevad emotsioonid: head, halvad, tugevamad, nõrgemad. Et oleme viibinud haiglaravil rohkem kui sooviks, on olnud ka emotsioone seinast seinani ja südames palve, et taas sinna sattuma ei peaks. Ometi pole see alati enda teha.
Seekord piirdus abikaasa haiglas viibimine vaid viie tunniga vastuvõtus. Pärast abi saamist jäi südamesse ja hinge haruldaselt soe tunne. Haigega tegeles dr Andres Kööba. Varem me kokku puutunud polnud, me ei teadnud ta olemasolustki, kuid tema suhtumine tekitas imetlust ja tänutunde.
Kõige kõrval jätkus tal aega seletada, arutada, pidada nõu teise tohtriga, olla osavõtlik ja mõistev ning anda asjalikku nõu.
See oli üllatav ja meenutas mulle kui kaua meditsiinis töötanule midagi minevikust. Siiras tänu! Tänusõnad ka õde Kätlin Krollile, samuti dr Gannošinale, kes probleemita meie mure lahendas.