Lõppeval nädalal pakkus kõneainet Tõstamaal aset leidnud juhtum, kus kasvatusraskustega õpilased asusid matemaatikaõpetajat kiusama ja üks neist salvestas juhtunu mobiiltelefoniga. Ilmselt lootsid õpilased, et õpetaja läheb endast välja ja lahendab olukorra füüsilise märkusega. Õpetaja aga suutis end tagasi hoida ja rahu säilitada.
Üsna palju on nüüd arutatud, kuidas võiks õpetajate väärikust kaitsta ja mil määral on see lubatud meetodeid ja vahendeid kasutades võimalik.
Isegi president Toomas Hendrik llves pidas vajalikuks Facebookis juhtunu teemal sõna võtta.
Matemaatikatunnis vanemat meesõpetajat kiusanud noored palusid küll vabandust ja lubasid, et juhtum enam ei kordu.
Koolidirektor tunnistas, et olukorda oleks tulnud märgata varem ja korraldada nii, et probleemses klassis oleks alati juures eripedagoog. Ka politsei on alustanud juhtunuga seoses väärteomenetlust karistusseadustiku paragrahvi 262 järgi, mis käsitleb avaliku korra rikkumist.
Distsipliini puudumine koolitunnis ja õpilaste austusetu käitumine õpetajatega ei ole pelgalt mõne klassi ja mõne kooli probleem, vaid ühiskonnas laiemalt levinud suundumus.
Sel nädalal on eri meediakanaliteski kirjeldatud lisaks Tõstamaa juhtumile tervet rodu analoogseid olukordi mujalt Eestist. Mõni neist päevavalgele tulnud lugudest on oma olemuselt veelgi jõhkram ja alatum.
Psühholoogid ja eripedagoogid räägivad kodust alguse saanud probleemidest seoses piiride kehtestamata jätmisega ning vajakajäämisest laste ja vanemate suhetes. Eks see võib nii ollagi ja ilmselt on spetsialistide abiga võimalik pikema nõustamistsükli jooksul mõne lapse või noore probleemsele käitumisele ka lõpp teha. Paraku on õpetajatel konkreetses kriitilises situatsioonis selle teadmisega üsna vähe peale hakata.
Enamasti on koolides eripedagooge üks, heal juhul kaks ja igasse klassi neid ei jagu. Turvamehi ju tundides turvalisust tagama panna ei saa.
Võib-olla peaks õpetajatele vastava turvakoolituse tegema ning käerauad ja mingisuguse elektrišoki aparaadi erivarustusena klassi kaasa andma, mida siis erijuhtudel kasutada saaks.
Rääkisid ju Tõstamaa kõurikudki, et neil oli pärast piinlik, aga kiusamise hetkel olid nad nii pöördes, et ei andnud arugi endale, mida teevad.
Ja kuidas peaks õpetaja siis käituma, kui “pöördes” õpilane on kooli kaasa võtnud noa või suisa tulirelva? Õpetaja ei saa ju sellises olukorras leebelt selgitades lasta enda ja teiste õpilaste elul ohtu sattuda.
Üheseid õigeid lahendusi ei ole. Teema vajab ühiskonnas läbimõtlemist ja diskussioone.