Kaemus: Tamsalu kriis

Toomas Herm Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Eelmisel nädalal Tamsalus juhtunud traagiline sündmus annab kõneainet veel pikaks ajaks. Nimetan seda Tamsalu kriisiks.

Mis on kriis? Erinevatest definitsioonidest on ehk kõige arusaadavam seletus, et kriis on siis, kui igapäevaseks toimimiseks tavalistest vahenditest enam ei piisa. Maakeeli öeldes – olukord väljub kontrolli alt.

Näiteks võib tuua Padaoru kriisi, kus lumevangi jäi üle 600 inimese. Seal lumetormi ajal teede puhastamisest enam ei piisanud, vaid olukorra lahendamiseks sekkusid meedikud, päästeteenistus, politsei ja kaitsevägi.

Kriisid ei ole mitte ainult suured, vaid kindlasti paljud on puutunud kokku nn minikriisidega, millest enamik jäävad üldsusele varjatuks. Näiteks suhte- või perekriisid.

Kriisikäsitlusel on neli faasi: ennetamine, valmistumine, kriisiga tegelemine ja kriisieelse olukorra taastamine.

Ennetamise faas võib mõnikord ära jääda, sest kuidas tsunamit või lumetormi ennetada. Küll aga oleks võinud ennetada näiteks rahakriisi. Mõned üksikud analüütikud ju proovisidki seda teha, kuid jäid hüüdjaks hääleks kõrbes.

Tamsalu kriisi juurde tagasi tulles, siis ennetavaks faasiks võinuks olla alaealiste käitumise jälgimine. Nende soovide ja püüdluste selgitamine, suunamine. Pidid ju vallavõimud eelmise aasta novembris juba sekkuma.

Kriisiks valmistumise faasis muretsevad näiteks talunikud endale generaatori, et kui elekter pikemaks ajaks kaob, siis saab selle abil 60ne pealise lehmakarja lüpstud.

Minikriisideks valmistumise staadiumiks võib pidada turvakorterite rajamist, kuhu perekriisi sattunud naine ja lapsed võivad hädaohu korral minna.

Väga tähtis on kriisiks valmistumise etapil ohtude kaardistamine, nende vältimise või kõrvaldamise võimalused, ressursid. Suuremate kriiside puhul on paljudes kohtades see küll tehtud, kuid mõelda tasub ka väiksemate kriiside peale. Näiteks kaardistada probleemsed pered ja nendega seotud võimalikud ohud. Samuti vajaduse tekkimisel sekkumisvõimalused ja tegutsemismustrid.

Teine faas on vajalik kriisi kolmandas faasis, kui on vaja tegelda juba tagajärgedega. Kriisi saabudes hakata nuputama, kes, millal ja mida peab tegema, on lootusetult hilja. Tavaliselt on siis kriisi tagajärjed rängemad, kui võinuksid olla.

Kriisi neljandas faasis ei pruugi alati õnnestuda kriisieelse olukorra täielik taastamine. Pärast tsunamit küla täpselt endisel kujul üles ei ehita ega hukkunuid ellu ei ärata. Tamsalu kriisi puhul saavad kurjategijad loodetavasti küll välja selgitatud, nende süü tõendatud ja teenitud karistus määratud, kuid Marilyt enam tagasi ei too.

Küll aga saab neljandas faasis analüüsida, mis valesti läks. Ja mis peamine – kuidas tulevikus paremini teha.

Näiteks Tamsalu kriisi puhul väidan, et asi pidanuks toimima juba haiglas ja Marily ei oleks tohtinud tagasi ohutsooni jõuda. Seda meedikute, politsei ja sotsiaalametnike koostöös.

Ei taha kedagi süüdistada, näpuga näidata. Küll aga soovitan ametkondadele vaadata asjaolude selgumisel üle juhised ja käitumismustrid. Miks juhtus nii, nagu juhtus? Ja vajadusel neid muuta, korrigeerida.

Lõpetuseks rõhutan kriisikäsitlusel kommunikatsiooni tähtsust. See ei ole oluline mitte ainult kolmandas faasis, mis pakub huvi laiemale üldsusele, kaasa arvatud ajakirjandusele. Tähtis on kommunikatsioon kõikides faasides, kus vajalikud ametnikud suhtleksid vajalike ametnikega.

Ere näide kommunikatsiooni väärkasutusest on Tamsalu kriisi puhul Viru ringkonnaprokuratuurilt. Nende edastatud teave, et leiti laip ja rohkem prokuratuur uurimise huvides infot ei anna, on trafarett, mille vanuseks pakun vähemalt pool sajandit. Maailm on aga selle aja jooksul kõvasti muutunud. Kes aga muutustega kaasa ei lähe, seda lohistatakse järel.