Eesti inimarengu aruanne 2008. aasta kohta toob riigi jätkusuutliku arengu kõige suurema riskifaktorina välja eestimaalaste madala oodatava eluea, lisades tervise oluliste riskifaktoritena vähesed tervelt elatud aastad, suure riskikäitumise ja vigastussurmade arvu, vähese füüsilise aktiivsuse ning meelemürkide tarvitajate hulga.
Esimest korda juhtis tervisega seotud riskikäitumisele tähelepanu kahe aasta tagune, 2006. aasta Eesti inimarengu aruanne. Tol korral tõid aruande koostajad riigi arengu olulisemate riskifaktoritena välja meeste madala keskmise eluea ja ühe suurima HIVi esmanakatunute suhtarvu Euroopas.
Eesti inimeste keskmine eluiga on arenenud riikide elanike omaga võrreldes jätkuvalt madal. Kui üldise inimarengu indeksi alusel oleme maailmas hetkel umbes 40. kohal, siis oodatava keskmise eluea poolest paikneme ligi kaks korda madalamal, täpsemalt 88. kohal, ning oleme võrreldavad nii Läti, Bulgaaria kui Bahamaga.
Mure põhjused
Muretsemiseks on põhjust nii naiste kui meeste puhul. Kui Euroopa naiste hulgas jääme keskmise eluea poolest maha neli aastat, siis meeste hulgas on vahe veelgi suurem - ligi 10 aastat.
Eesti kohta öeldakse, et siin on üldise inimarengu ja harituse erinevus keskmise eluea indekseid võrreldes üks suurimaid kogu maailmas: eestlased on küll võrdlemisi kõrge elatustasemega ja hästi haritud, kuid seevastu kehva tervise ja sellest tulenevalt lühikese elueaga.
Samas on haridusindeks ja elatustase viimase 15 aasta jooksul pidevalt tõusnud, üldise inimarengu indeksi ja elujärje tõus pole aga edaspidi tervete inimesteta ning üldise tervisekäitumise ja -poliitika muutumiseta jätkusuutlik.
Mis võiks olla põhjuseks, et Eesti inimesed nii vähe elavad? Vähene terviseteadlikkus, hirm oma murest arstile rääkida, meelemürkide liigtarbimine või meie liialt materiaalsetele väärtustele suunatud ühiskond?
Ilmselt kõik need komponendid, lisaks veel geneetilised, kogukondlikud ja majanduslikud eripärad, mis mõjutavad tervisekäitumist, haiguste osakaalu ja meditsiiniteenuse kättesaadavust.
Olenemata põhjustest on selge, et Eesti inimarengu indeksi paranemine on seotud keskmise oodatava eluea tõusuga. Selleta ootab meid pigem tagasikäik, sest praktiliselt kõigis arenenud riikides ei ole keskmine oodatav eluiga mitte ainul märgatavalt kõrgem kui Eestis, vaid ka kasvab kiiremini.
Meelemürkide poliitika
Kogu maailmas on WHO hinnangul alkohol terviserikete tekitajate hulgas kolmandal kohal, seega on alkoholi- ja tubakapoliitika tänase ja lähituleviku Eesti ühiskonna üks kõige laiaulatuslikumalt tervist ja heaolu parandada võiv riiklik tegur.
Alkoholi arvele saab kirjutada suurema osa vigastustest ja mürgistustest. Euroopa kõrgeima elatustasemega Skandinaavia riigid tegid otsuse "riigialko" kasuks ligi veerand sajandit tagasi, ka nendes riikides oli tollal alkoholi tarbimine kõrge ning hakkas kahjustama ühiskonna toimimist.
Võeti vastu otsus alkoholimüügi riigistamise kohta ja me teame, kui hästi see on mõjunud majandusele ja üldisele heaolule meie lähinaabrite juures.
Põhjala ja Eesti meeste eluiga oli veel ligi 40 aastat tagasi võrreldav, tänaseks on meie ja Skandinaavia meeste keskmise eluea erinevus ligi 15 aastat.
Fakt, et Euroopa ühes edukamas riigis Norras on ühe inimese kohta ligi 40 korda vähem alkoholipoode kui Eestis, on nii kujukas, et kommentaare ei vajagi.
Alkoholi tarbimine on viimasel kümnendil pidevalt suurenenud, 2006. aastal kuni 12 liitrini absoluutset alkoholi Eesti iga elaniku kohta.
Võib loota, et seoses pikaajaliste riiklike meetmetega, sh tõusvate riiklike aktsiiside ja müügipiirangutega, väheneb alkoholi tarbimine Eestis - loomulikult on see oluline samm tervema ühiskonna ja parema tervise suunas.
Uuringute põhjal esineb Eestis pea igal kümnendal inimesel probleeme alkoholiga. Kui arvestada, et igaüks neist umbes 140 000st puutub iga päev kokku vähemalt kolme inimesega, tähendab, et alkohol tekitab probleeme ligi pooltele eestimaalastest - olgu iseenda või lähedaste kaudu.
Samuti on suitsetamine oluline tervist kahjustav riskifaktor, põhjustades nii kasvajalisi kui kroonilisi hingamisteede ja südame-veresoonkonna haigusi, mille esinemus on Eestis jätkuvalt kõrge.
Inimarengu aruande järgi alustab Eestis suisetamisega 13aastaselt või nooremalt 43% tüdrukutest ja 65% poistest - ka need numbrid on muu Euroopa andmetega võrreldes väga negatiivsed.
Alkohol ja tubakas on pea 1/6 eestimaalaste haiguste põhjustajateks ning uuringutega on selgitatud, et Eesti ühiskonnale alkoholi ja tubaka tõttu tekitatud kahjud on rahalises väljenduses ligi viis korda suuremad kui aktsiisilaekumistest saadav tulu.
Siin peaks olema oluline järelemõtlemise koht meie poliitikutele, kas ja kuidas oleks võimalik inimeste riskikäitumist riiklike meetmetega veelgi vähendada ja parandada tervisenäitajaid.
Mida ise saame ära teha?
Inimarengu aruanne toob välja, et ainult 1/3 Eesti inimestest tegeleb regulaarselt spordiga, ligi pool rahvast ei tunne aga sportimise vastu mingit huvi.
Ilmselt võime ka siit otsida põhjusi, miks meie inimestel esineb rohkelt kroonilisi haigusi, kehakaalu tõusu ja vaimsest ülekoormusest tingitud stressi, peretülisid, meelemürkide tarvitamist ja vigastusi.
On selge, et riik ei saa meie eest otsustada, kui palju ja mida me sööme, kui aktiivselt tegeleme spordiga või millal kontrollime arsti juures oma tervist. See peab jääma iga inimese enda otsustada ja sõltub sellest, kas tahame tulevikus olla terved või mitte.
Praegu on meie keskmine tervena elatud aastate arv 52, madal ja pisut häbiväärnegi number, loodetavasti paneb see inimesi rohkem oma tervisele mõtlema.
Eeldused, et viia Eesti inimeste keskmine eluiga muu Euroopa näitude tasemele ja parandada seeläbi meie riigi arengut ja majanduslikku potentsiaali, on suuresti kinni meie enda inimeste käitumises ja teadlikkuses.
Nüüd, majandussurutise perioodil, on sobiv aeg mõelda, kuidas riik ja meie ise võiksime jätkata, et olla jätkusuutlikud ja tagada toimiv riik koos kõige sinna kuuluvaga ka järeltulevatele põlvkondadele.
Ühe võimalusena pakuksin välja mõtte tegutseda ühiselt selles suunas, et eestlased oleksid 25 aasta pärast ühed tervemad ning sealjuures edukamad ja rõõmsamad Euroopa kodanikud.
See tähendaks põhjalikke muutusi kõikjal - nii riigi, omavalitsuse, kogukonna, pere kui iga üksiku inimese tasandil.
Eelkõige peaksime aga hakkama panustama välise kesta asemel sisule, sest elame positiivsete muutuste maal - või on see pelgalt sõnakõlks, millega proovime ennast võõramaalastele meeldivamaks teha.