Meie kallis reformierakond hoiab kramplikult kinni nendest valimiseelsetest lubadustest ja koalitsioonilepingu sätetest, mis säilitavad kõrgepalgalistele võimalikult suured sissetulekud. Selle poolt hääletavad lausa kahe käega ka mitme teise partei poolt soojadele kohtadele sokutatud kodanikud.
Selmet solidaarselt tõsta tulumaksu, mis palgasaajate taskust kosutab riigieelarvet praegu vaid ühe kuuendiku osas, mindi käibemaksu tõstmise teed.
Kui IRL selle riigitulu suurendamise variandi mullu septembris lagedale tõi, pakuti kahe protsendi võrra suuremast käibemaksust riigikassale 2,5 miljardi kroonist lisa. Viie nädala eest maksutõusu eelarvet riigikogusse viies loodeti sellest vaid 800 miljonit krooni.
Nädal enne seda olid sotsiaaldemokraadid üle riigilaevukese parda heidetud ja kohe ilmusid uued tüüri juurde pürgijad.
Esialgu lootsid vähemusvalitsejad rahvaliidu tingimusteta toetust, sest see toetas oma kuue saadikuhäälega käibemaksu kergitamist. Kummatigi oli neil ka muid, reformierakonnale ja IRLile vastuvõetamatuid soove ja rahvaliitlasi marjamaale ei lastud.
Nüüd said valitsuse toeks eelkõige ressursimaksude tõstmist nõudvad rohelised, kellest kaks põhiliitlast pärast paari aasta taguseid valimisi end kähku distantseerinud olid.
Aga häda ajab härja kaevu ja nii tehtigi senistest opositsionääridest vähemusvalitsuse abimehed, kellele anti lootust roheliste energiaprogrammide toetamiseks. Igatahes käibemaksu tõstmiseks vajalik häälteenamus tuli kõrges kogus nende nupuvajutuste läbi.
President kinnitas uue seaduse mõningate leebevõitu manitsuste saatel. Kõvemat häält tegid küll majandusmehed, sealhulgas konjunktuuriinstituut, kelle hoiatusi (sealhulgas raharingluse tõenäose aeglustumise kohta) nimetas vastne rahandusminister põhjendamatuks paanika tekitamiseks.
Ettevõtjate ärevusel, et ärijuhid ei suuda hindu ettenähtud ajaks ümber arvutada ega kassaprogrammidesse sisestada, rääkimata uute hinnasedelite paikapanekust, näib alust olevat.
Kui palju siis hinnad tegelikult tõusevad? Võtame näiteks kauba, mis seni maksis 100 krooni. Selles hinnas sisaldus käibemaksu 15 krooni ja 25,5 senti, kauba põhihind oli 84 krooni 74,5 senti. 20protsendise käibemaksu puhul tuleb uueks hinnaks arvutuslikult 101 krooni 69,4 senti, mis hinnalipikul on muidugi 101.70. Nii et kaupade hind ei suurene mitte kaks protsenti, vaid "ainult" 1,7%.
Arvata on, et kaupmehed ümardavad hinnad ikka järgmise krooni poole. Selle ärahoidmiseks peaks tarbijakaitse amet päris tihedat kontrolli rakendama.
Teiselt poolt eeldavad mõned äriasjade tundjad, et kaupmehed alandavad pisut nominaalhindu, mis võrreldes mitmes teises ELi riigis küsitavatega ongi mitukümmend protsenti kõrgemad - rohkem, kui kauge maa taha vedamise kulud seda nõuaksid.
Esimestel uute hindadega päevadel tabab ostjaskonda üsna kindlasti üleüldine šokk, mis kahandab läbimüüki. Ent küllap varem või hiljem harjutakse, nagu rahvas on ära harjunud ju ka igasuguste muude jamadega.
Kuidas on käibemaksuga mujal maailmas? USAs see maks siiani puudub, kuid Obama valitsus on hakanud arutama käibemaksu sisseviimist. Euroopa Liidus sätestati 1965. aastal, et käibemaks peab olema vähemalt 15% kauba põhihinnast, välja arvatud mitmetel sotsiaalse suunitlusega kaupadel - nagu meilgi on ravimimüügil ja kultuuritarbimisel.
Enamjaolt on käibemaks sellest kehtestatud "normist" kõrgem: Rootsis ja Taanis on see isegi 25 protsenti, Poolas ja Soomes 22, Austrias, Bulgaarias ja Portugalis 20%. Meist madalamale jääb käibemaks näiteks Ühendkuningriigis (17,5%) ja Hispaanias (16%).
Kuid märkimisväärne on, et teenustele ja sotsiaalkaupadele kehtestatud vähendatud käibemaksu kõrval on mitmes riigis väiksem käibemaks ka toidukaupadel: null protsenti Ühendkuningriigis, Maltal ja Küprosel, 3-13,5% Iirimaal jne.
Muu kaubaga võrdselt on toiduained peale Eesti käibemaksustatud vaid Taanis, Ungaris, Slovakkias, Rumeenias ja Bulgaarias. Lätis ja Leedus oli see viis protsenti.
On päris selge, et käibemaksu tõus tabab rängemalt just väiksema sissetulekuga kodanikke. Mõnd kaubaliiki võib ju kasinamalt tarvitada, aga elektri ja toasooja kulusid veelgi vähendada ei ole naljalt võimalik. Kuid enne aasta lõppu on Eesti riigil vaja eelarvet veel kuue miljardi krooni võrra kärpida - huvitav, kelle arvelt seekord?
Igatahes on valitsejate populaarsus saanud rahva silmis ränga hoobi. Vaevalt sügisesteks valimisteks sellest seisust kosutakse, ehkki kohalikel omavalitsustel polnud maksutõusuga ju mingit seost.
Tõenäoliselt ei tõuse riigikogu koalitsioonipoole maine järgmistekski suurteks valimisteks - siis näeme, kas tänase käibemaksu tõstmise õlekõrre asemel on uppujad ehk hoopis raudkangist kinni kahmanud ...