Juttu ei tule apokalüpsisest. Ulme järgi ihalejad võivad vaadata filmi "Tähtede sõda" või võtta tõena nõidade hirmujutte olematu planeedi põrkumisest Maaga.
Ramo Pener: Maailm pärast teist ja enne kolmandat maailmasõda
16. juuli 2009, 09:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei taha hirmu ega paanikat külvata, vaid kutsun kõiki jaanalinde, kellel tänaseni pea liiva all, sealt selle välja võtma, nägemaks, kuulmaks ja haistmaks seoseid ajastute, riikide ja liitude vahel. Eesmärk pole tekitada tormi veeklaasis.
Selle kohta, kas elame liitriigis või riikide liidus, annavad adekvaatse hinnangu ajaloolased ja uurijad, seda juhul, kui on veel, keda ja mida uurida.
Kas merel seilavad riigilaevad, millel on üks puri (kollased tähekesed sinisel taustal) või palju purjesid, erinevate värvikombinatsioonidega? 4. märtsi Frankfurter Allgemeine Zeitung otsib nimetatud küsimustele vastuseid.
Luhtunud äriprojekt?
Mõiste "valitsus" tuleb ladinakeelsest sõnast "gubernare" ja kreekakeelsest sõnast "kybernaein", mis tähendavad laeva aeru või tüüri.
Riik, ladina keeles "stare", tähendas keskaegses saksa keeles seismist, millest tulenes armee või valitsuse jalule saamine. Nii et riigilaeva mõiste kätkeb endas metafoorina mobiilsust, stabiilsust ja liikumise ühtsust.
Hollandlane Reijn Dirksen (1924-1999) lõi Marshalli plaani jaoks reklaamplakati, millel Euroopat kujutati 15 rahvuslipuga laevakerena.
Võib-olla kolm lippu tunduvad sel laeval tänasele vaatajale üllatavana: Türgi, Islandi ja Norra lipp. Island on riigina pankrotti läinud, Türgit tahetakse üha vähem näha ELi laeva pardal ning Norra pole ise soovi avaldanud pardale tulekuks.
Enne sajandivahetust tegi Andrew Moravcsik plakatile väikesed muudatused. Türgi, Island ja Norra on pildilt kadunud; need lipud on asendunud Hispaania, Rootsi ja Soome lipuga.
Moravcsiki abikaasa Anne-Marie Slaughter töötab Obama valitsuses välisministeeriumis poliitosakonna juhatajana. Tema väite kohaselt on EL tavaline riikide liit, millel pole kunagi olnud nn riigikvaliteeti.
Vanade Euroopa riikide riigipead avaldavad juba kahtlust, et EL on justkui murenemas, laevandusterminoloogia järgi on riigilaev lekkimas. Liitriigist räägivad esialgu vaid vähesed. Margaret Thatcher kasutas ELi puhul föderalismi mõistet.
On väga vähe usutav, et europarlamendi saadikud saaksid ülearu palju mõjutada suurriike toetama väikeriikide suveräänsust ning omariiklust.
Keegi on nimetanud ELi ebaõnnestunud äriprojektiks. Tundub, et europarlament on koht, kus saab vajadusel sõna võtta, tantsides suurriikide pilli järgi, sest tegelikud otsused viiakse täide Euroopa Komisjoni käputäie inimeste "parima" äranägemise järgi.
Suur Strasbourgi kolosseum seisab suurema osa ajast inimtühjana, küll aga tuleb maksumaksja rahaga katta hoone ülalpidamiskulud ning saadikute sõidukulud kaunisse väikelinna.
Kelle raha, selle nõue
Ei saa eitada ELi tõukefondidest saadud suuri rahasummasid, nt investeeringute ja teedeehituse jaoks. Aga kellelt raha saad, selle pilli järgi tantsid, moosipurgid kaenla all ning suhkrutrahvid Damoklese mõõgana pea kohal. Suurriigid kaitsevad enda huve nii rahvuspoliitikas kui majanduses.
Tabuteema pole ka protektsionism. Igaüks vaadaku ise, kas ja kuidas toime tuleb ning (riigi)võlad makstud saab. Tasuta lõunaid ei ole. Kui vanaviisi enam ei saa ning uutmoodi veel ei oska, siis võib juba rääkida revolutsioonieelsest seisundist ning kodusõja võimalikkusest. Niipea kui ähvardab globaalne sõjaoht või terrorirünnak (Põhja-Korea, Iraan, Pakistan, Süüria, Saudi-Araabia, Venemaa, Hiina jne), jookseb iga riik oma lipu alla peitu.
Eestisuguse väikese riigi puhul ei sea ükski suurriik ohtu suhteid teiste suurriikidega, eriti islamimaailma riikidega. Siis on uppuja päästmine juba uppuja enda asi.
Gruusia ei ole ELis, mistõttu tapatalgud mõisteti hukka vaid sõnaliselt. Kindlasti lõikab keegi kasu ülemaailmsest majandus- ja finantskriisist, sest võidurelvastumine Aasia riikides kogub aina tuure ning oopiumiäri Afganistanis süveneb.
Kui analüüsida Brüsseli suunal toimuvat valitsemis- ja õigusmõistmise korda ning kohtupidamist Strasbourgis, siis on mitmeid märke, mis viitavad liitriigile - nähakse vaid laeva ilma lippudeta.
Kas meil on ühe- või mitmetasandiline Euroopa? Selles küsimuses peavad europarlamenti valijad ise selgusele jõudma. Küsimus on selles, kui jätkusuutlik EL üleüldse on.
Ei taha uskuda neid, kes väidavad, et ajaloo spiraalipidi liigume paratamatult kolmanda maailmasõja suunas, kuna demokraatia ja kapitalism on end ammendanud.
Kuidas ühilduvad või lõimuvad rahvuslik puri ja rahvusülene laevakere? Selle kohta pole veel õpikuid kirjutatud. Samuti mitte selle kohta, kas mõni idabloki riik kavatsetakse lähiajal üle parda visata, diplomaatiliselt, sõbralikult.
Tahaks loota, et väikeriikidel ei tuleks EList välja astuda. Tahaks loota, et kaks maailmasõda jääb ilma kolmandata.