Juhtkiri: Teerulliga mänguväljakul

Eesti vapp. Foto: Internet

Kui viis aastat tagasi maavanemat ametisse pandi, toimus veel mingisugunegi demokraatia mängimine, ehkki juba tollal langetati selgelt poliitiline otsus, praegu aga ei üritata isegi enam mängida, pigem on mänguväljakule teerull lahti lastud.

Viie aasta eest oli viis maavanemakandidaati, kellest üks küll kohe alguses nõuetele mittevastavuse pärast välja praagiti.

Maavanemakandidaadid kirjutasid esseesid, mis Virumaa Teatajas avaldati, Virma pubis toimus kohtumisõhtu, kus kandidaadid huvilistele oma seisukohti ja ideesid tutvustasid, omavahel väitlesid ja ka keeleoskust demonstreerisid.

Praegu valitseb aga suur salatsemine. Isegi maavanema kohusetäitja nime teada saamine oli kui sõelaga vee kandmine ja maavalitsus sai sellest, kes neid järgmisel nädalal juhtima hakkab, aimu ajakirjanduse vahendusel.

Ega uue maavanema ametisse nimetamisegagi lood paremad pole.

Va­lit­suskoalitsiooni erakonnad kemplevad omavahel maavanemakohtade pärast, sooritavad kummalisi vangerdusi ja teatavad seepeale, et midagi pole toimunud ja maavanemad määrab regionaalminister.

Loomulikult esitab maavanema kandidaadi valitsusele regionaalminister, aga paraku tuleb tal alluda koalitsiooni tahtele.

Kui koalitsioon ikka ütleb, et Järvamaa uus maavanem tuleb IRList ja Lääne-Virumaal saab selleks reformierakonna liige, siis oleks ülimalt naiivne loota, et minister esitab valitsusele rahvaliitlase ja rohelise.

Maavanema tool on muutunud sarnaselt ministriportfelliga poliitilise lehmakauplemise objektiks, millest on ülimalt kahju.

Maavanemad peaksid olema riigi apoliitilised käepikendused kohtadel, see hõlbustaks neil olulisel määral järelevalve tegemist.

Aga just järelevalve kohalike omavalitsuste õigusaktide üle on üks maavanema põhiülesandeid.

Meil ei jää üle muud kui oodata. Ükskord me saame omale maavanema niikuinii.

Ja täna viimast päeva maavanema ametis olevale Urmas Tammele aitäh ja jõudu.