Kadri Haavajõe: Üks suur klaaspurk

Kadri Haavajõe. Foto: Arvet Mägi

Viljandi pärimusmuusika festivali käepael minu randme ümber tekitas mõneski viljandlases kohe rõõmsa reaktsiooni: "Folgite, jah?"

Teised jälle ütlesid, et kui mujalt inimesed pidutsema tulevad, siis kohalikud põgenevad linnast.

Viljandimaa päevaleht Sakala küsis oma veebilehel lugejate käest, kuidas nad festivali näevad. Ja 66 protsenti vastas, et tegu on kogu Eestile olulise festivaliga.

Tõsi ta on. Vaevalt tundis ükski Viljandisse tulnu, et tuli nüüd "nende" festivalile. Kuid milles ikkagi see saladus?
Suve(t)unne

Kui ma eelmisel nädalal Viljandisse jõudsin, oli folk juba alanud. Kuid festival algas juba ammu enne seda, kui neljapäeval sellele ametlikult viis kätte anti.

Folk algas sellest, kui huvilised hakkasid avalikustatud programmi uurima. Folk algas siis, kui lepiti esimest korda kokku: "Folgil näeme!"

Ja näha sai. Klassivenda ja -õde, ülikooliajast pärit tuttavat ja head sõpra, mõnd teretajat, kelle suhtes väga kindel ei ole, kust ta teada.

Tuldi ja oldi koos sõpradega, peredega ... Ei tehtud suurt numbrit sellest, et kontserdiplatsil jooksva lapse paljad jalatallad olid muutunud mängulusti käigus süsimustaks või et ise pidi kontserte jälgima porisel ja põhuga kaetud alal.

Lava ees tantsides võeti käest ka võõral ja rõõmustati koos. Justkui polekski tegu nendesamade eestlastega, kes bussi sisenedes naljalt kaasmaalase kõrvale ei istu, et sõit rõõmsam oleks, vaid eelistavad selle tüütu aja veeta üksi pingil laiutades.

Eestlased ärkavad suvel. Talvel on nad vaiksed. Suvistel suurüritustel tekib ikkagi see meie-tunne, mida mujal ei koge. Ja selleks ei pea seda tunnet rõhutama kõnepuldist, lehvitama lipukestega või selle peale tegelikult mõtlema. Ja kus mujal see paremini tekikski kui isekeskis, sõprade hulgas. Sest ega oma rahva tunne pole raiutud kõnedesse, kus sees sõnad "eestlus" ja "Eesti", vaid samavõrd tuleb see välja siis, kui koos kuulata India muusikuid või nõksutada puusi brasiillaste viiside saatel.

Kuigi festival on justkui kõigi meie oma, tekkis pärast neid päevi, mida sai nauditud nii kummikutes ja kilemantlis kui päikese käes murul istudes, virulasel siiski vaat et kiuslik küsimus: "Mida oleks meil vastu panna?"
Kuigi ma suutsin välja mõelda päris palju sündmusi, mille puhul on kogu Eesti oma pilgud Rakvere poole suunanud - eelmise aasta punk laulupidu, esimene meeste tantsupidu jne - pole need ikka Viljandi folgiga võrreldavad.

Ja jumal tänatud! Iga asi olgu oma ja ehe. Ja kuigi varsti on algamas ka Viru Folk, pakub see hoopis teistsuguse emotsiooni, mida pole vajagi mõnel teisel festivalil saaduga võrrelda.

Mäletan ühe luuleraamatu illustratsiooni, mida lapsepõlves pikalt uurisin ja milline võiks kindlasti olla üks maailma parimaid hoidiseid, mida talvel keldrist võtta.
Suure klaaspurgi sisse oli joonistatud vikerkaar, muru, päike ja veel palju asju, mis suvele omased.

Seda purki täidame igal suvel. Kindlat retsepti selle sisul pole ja kindlasti ei ole üks komponent parem kui teine, olgu siis see Viru- või Võrumaalt pärit emotsioon saadud piletiraha eest või muidu. Väärtus on üks.
Soolo

Seekordse pärimusmuusikafestivali teema oli "Soolo!". Festivalil oli palju häid esinejaid ja kollektiive. Aga tõsiselt läksid hinge need, kes iseend ja oma viise meile kinkisid, kes meile oma aja pühendasid - sest nende muusikute laulu- või pillisoolo on väga tihedalt seotud nende elusoologa. Ja meie, kuulajad, saime selle eest ainult tänulikud olla.

Oma soolo on meil kõigil esitada, isegi kui see kujuneb pere keskel duetiks, trioks ... Või töökollektiivis suisa kooriks.

Nende muusikute soolo aitab meil hetkeks end unustada ja vaadata oma soolole teistmoodi. Kas pole mitte nii, et pärast head kontserti, etendust või näitust justkui tahaks olla parem inimene ...
Ja selle eest tuleb neile öelda suur tänu.

Tehkem siis hoidiseid. Ükskõik kas mõnel tuleval kultuuriüritusel või koos perega sõstrapõõsaid nende küpseks saanud koormast vabastades.