Alati tekib pärast järjekordseid valimisi küsimus, kui palju mõjutab valimistulemus Eesti majanduslikku tulevikku.
Andres Arrak: Kohalikud valimised majanduspoliitilises võtmes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seekord tuleb aga tõdeda, et eelkõige mõjutas majandus valimistulemusi. Kuigi kohalikul tasandil langetatud otsused on olulised inimeste eluolu ja rahulolutunde seisukohalt, ei suuda need mõjutada Eesti majanduse üldist käekäiku maailmamajanduse tõmbetuultes.
Sellegipoolest mõjutab valimiskasti ees seisjat tema igapäevane olukord. Tarbimis- ja laenamispeo pohmellis vaevleva töötu kodaniku jaoks pole vahet, kas valesid otsuseid langetati tema Kapa-Kohilas või Toompeal. Valitsejad ehk võimutüüri juures seisjad saavad karistada niikuinii.
Õiged ja valed otsused
Et keskmine valija seondab Eesti liberaalset majandusmudelit eelkõige reformierakonnaga, on ühtpidi paradoks. On ju sellel mudelil praeguse IRLi ehk siis endise Isamaaliidu näpujäljed palju selgemini eristuvad. Mart Laar ja Isamaaliit eemaldusid mingil hetkel nii mudelist kui buumiajal potentsiaalsetest loorberitest ning hingitsesid vahepeal valimiskünnisel.
Mul ei olegi olnud juhust neilt küsida, kas nad tegid seda teadlikult või see lihtsalt juhtus nii. Miskipärast ma kahtlustan viimast.
Nüüd, augus olles, on IRLil selle distantseerumise sõiduvees õnnestunud populaarsust tõsta. Eristudes reformierakonnast selgelt ja avalikult, on IRLil õnnestunud endi õlult veeretada ka suur osa süükoormast.
Maailmas üldiselt ei armastata liberaale. Nendega lepitakse, kui asjad lähevad hästi. Aga niipea, kui on langusfaas, on kohe liberaalid süüdi. Kui läheb hästi, siis tavaliselt ei küsita, kelle või mille tõttu. Kui läheb halvasti, on kohe süüdlast vaja ning vaba turgu ja konkurentsi soosivad liberaalid on kohe esimesed käepärased peksupoisid.
Seejuures ei anta endale aru, et liberaalne ühiskonnakorraldus tähendab eelkõige vabade inimeste vabal maal langetatud vabu otsuseid.
Kodanikud on vabad langetama nii õigeid kui valesid otsuseid. Tüüpiline suhtumine on aga selline, et õiged otsused olid minu enda omad, valed otsused aga vähemasti inspireeritud kellestki teisest. Lisaks oleks pidanud see keegi teine mind saabuvatest tagajärgedest õigel ajal hoiatama.
Ja paljus on neil kindlasti õigus. Kui avalik sektor prassib koos erasektoriga, on see eriti taunitav. Valitsuse kulutuste arutu kasvatamine valimislubaduste katteks ei saanud olla jätkusuutlik.
Eesti Panga jõuetud näpuviibutused liigodavast rahast lolliks läinud rahva suunas osutusid ettearvatult ebapiisavaiks. Mõlemal, nii valitsusel kui pangal, olid majanduse mahajahutamiseks vajalikud vahendid tegelikult olemas. Ent roosa udu ei olnud vallutanud vaid lihtrahvast. Viimasele meeldis uskuda kokkulubatud pudrumägesid, valitsejad nautlesid neid lubadusi jagades.
Mõttemallid
Kõike seda arvesse võttes läks võimuparteidel (loeksin ka sotsid nende hulka) üle riigi siiski üllatavalt hästi. Oleks võinud hullemini minna.
Pealinn on eraldi teema. Suurendati ju Savisaarest lahtisaamise nimel isegi volikoguliikmete arvu. See otsus läheb muuhulgas maksumaksjaile kalliks maksma. Ent sellestki ei aidanud. Ma ei usu, et nn Tallinna fenomeni taga on mingid rahvuslikud või skulpturaalse kunsti eelistused.
Usun, et seletus on palju lihtsam, kuigi mitte samavõrra meeldiv. Varakapitalistlikus Eestis sahkerdama ja susserdama harjunud eestlane peab vastavat käitumismalli edukuse eelduseks.
Vastasel juhul ta ju ei salliks vohavat korruptsiooni ega JOKK-õigussüsteemi. Kuigi tuleb tunnistada, et rahvaliidu poliitiline enesetapp sai teoks eelkõige tänu avalikkusele näkku irvitamisele selle liidrite poolt. Pärast seda, kui nad olid otse teolt tabatud.
Pealinnas on tegemist rafineerituma pundiga. Tsiviliseeritud õigusriigile vastavate mõttemallide kujunemiseni on meil veel pikk tee käia. Aga lootus pidi viimasena surema.