Ramo Pener: Päästke haridus ärihaide käest!

Ramo Pener. Foto: Erakogu

Turg kui vääramatu ja ette­arvamatu jõud määrab kõik. Turg loob kunstlikke vajadusi ja pseudoväärtusi, mil­le kaudu saaks edendada ja juurutada monopolide teket ning kartellide lepet. Nii saavad monopolistidest ärihaid maailma vägevatega kontinentaalset saaki jagada.

Tootjate ja tarbijate vahelist käitumist suunav (loe: manipuleeriv) turuliider püüab luua illu­soorset tasakaalu nõudluse ja pakkumise vahele. Eesmärk on teenida kiiret kasumit. Kõik kaubaks. Ka haridus!

Haridus kui kaup

Haridus on meil juba ammu muutunud mentaalseks kaubaks. Hinna ja kvaliteedi suhte üle tuleb Bologna lepingu põhjal kokku leppida, nii saab haridusturu tülikatest solkijatest kiiremini lahti. Kõrgharidust kui tulusat teenust võiks hakata pakkuma juba gümnaasiumis.

Progümnaasium meil on, nüüd võiks XI või XII klassist avada pro-universitas'e, et maimukesed võimalikult varakult saaksid akadeemilise maitse suhu. Meie võsukestest peavad ju sirguma geenitehnoloogia ja kloo­nimise arendajad ning GMO edendajad.

Selle eest hoolitsevad koolipapadeks maskeerunud direktorid ja rektorid, kes lähtuvad era- või ärihuvidest, positsioonist globaalsel turul ning kontrollist ressursside üle. Ülejäänud ühiskonnale jääb vaid rõõm kõrvalt jälgida spon­taan­selt tek­ki­nud haridusturgu ning -kulgu. Raha ja poliitilise eliidi korporatiivne võim reguleerib turge.

Bologna leppe koostajate ees­märk on teatavasti Euroopa rahvusvaheline konkurentsivõime. Rahvaid ja rahvusi ei saa eraldada ühiskondadest ega (sub)­kul­tuuridest. Kahjuks ei näe Bologna lepe ette ametialase ettevalmistuse tõhustamist. Miks on see vajalik?

Aga sellepärast, et riski-, kommunikatsiooni-, protesti- ning elamusühiskonnas puudub noortel enamasti õige ning pikas perspektiivis usaldusväärne orientatsioon.

Enesemääratlemise tasandil puuduvad kindlad pidepunktid. Kui me juba põhikoolis koolitame õpilasi inglise filoloogideks, ärijuhtideks või IT-spetsialistideks, kes siis hakkab tulevikus õppima ja õpetama inimgenoomi dekodeerimise eetilisi aspekte, selle põhjuseid ning tagajärgi?

Me kasvatame (üli)õpilasi moraalses vaakumis ning vaimses inkubaatoris. Bologna leping püüab ühtlustada (loe: nivelleerida) kõrghariduse korraldust ja kvaliteeti, arvestades sellega, et raha reguleerib (dikteerib) sotsiaalseid suhteid.

Haridus kui olek devalveerub - kuue või üheksa kuuga trol­lijuhiks, kolme aastaga baka­laureuseks, viiega juba magistriks. Huvitav, millise kraadi peaks andma isikule, kes õppis 5+2 süsteemis? Viis aastat ülikoolis ja kaks aastat magistriõppes? Kas sellisel ju­hul võiks luge­da pool doktorantuurist läbituks?

Kõigile, kes suudavad enam-vähem rahuldaval tasemel kirjutada referaati ning esitada seda magistritöö pähe, antakse pidulikult magistrikraad. Bakalaureusekraadist rääkimata. Isegi düsgraafikute tööd saavad vahel kõrge hinde.

Kes päästaks hariduse plutokraatlike ärihaide ning korporatiivsete politikaanide käest? Aju- ja rahapesu on ühtviisi taunitavad. Miks väike vend peaks suure venna kõik ettepanekud pimesi heaks kiitma? Nõukogude Liidu seadusi me juba täitsime saksa täpsusega. Nord Streami puhul me seda ju ei tee.

Tunnustamist väärivad just need isikud, kes julgevad jääda populistidega (odav poliitiline populaarsus) ebapopulaarsesse opositsiooni. Siin oleks vaja eristada lokaalset, rahvuslikku ning rahvusvahelist tasandit. Riik on ühiskonna ja kogukonna kest ja mitte vastupidi.

Vaja on selgeks mõelda globaalse turu roll globaalses külas, unustamata seda, et globaalselt mõeldes, tuleb ometi toimida lokaalselt. Sotsiaalsete riskide kumulatsioon on plahvatusohtlikult suur, milleks seda siis veel suurendada?

Vastutus või huvid

Paindlikkus rahvuslikus ning rahvusvahelises suhtlemises ei saa muutuda selgrootuseks. Bo­logna leping räägib kõigi osaliste vastutusest. Arvan, et paslikum sõna oleks siin "huvidest". Vas­tutus on juba põhimõtteliselt hajutatud.

Bologna leping ei ole asi (loe: püha lehm) iseeneses. Seda tuleb vaadelda kompleksses kontekstis.

Tugevama õigus, sotsiaaldar­vinism, võimu kui poliitilise vahendi ülehindamine, vabadusest ja võrdsusest loobumine viivad varem või hiljem parempopu­listlikule või -ekstremistlikule orientatsioonile.

Parempopulismi on võimalik defineerida ka in­tegratsiooniideoloogia kaudu, mis baseerub sotsiaalse ebavõrd­suse naturaliseerimisel. Haridus­likku ebavõrdsust pole mõtet sü­vendada. Rikkused ja riskid on niigi ebaproportsionaalselt jaotatud. Kes ja kus on hin­nanud Bologna lepingu riske?

Erinevate riskide ratsionaalne defineerimine ja kontrollimine on väga raske. Riske on raske ennetada, küll aga on võimalik neid hajutada, et mitte sattuda suurkontsernide ja ärihaide lõu­gade vahele.

Teadusliku ja ma­jandusliku ratsionalismi radi­ka­liseerimine võib viia despootli­ku režiimini. Organiseeritud vas­tu­tustundetus Eesti, Euroopa ja maa­ilma tasandil hindab kõiki näh­tusi ja protsesse läbi kasumlikkuse.

Rahvusvahelis­te lepingute ja protokollide allkir­jas­ta­mine võib veelgi vähendada allesjäänud iseseisvust - iseseisvat otsustamist ning vastutamist.

Peame teadvustama fakti, et poolik tõde on täielik vale. Pürgi­gem siis täieliku tõe poole nii Bologna kui ka kõigi muude lepingute ja alus- või raamdokumentide puhul.