Mall Järvela (23) on noor andekas tantsuõpetaja, kelle käe all õpivad noored ja vanad nii Tallinnas kui ka Rakveres. Tarvanpääs on ta tegutsenud juba viimased poolteist aastat.
Tantsides Revalist Tarvanpäässe
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alati tuleb alustada algusest ja seda me Mallega tegimegi. Läksime tagasi aega, kui Mall oli neljane ning valmis oma tantsukarjääri alustama.
Nii kaua, kui Mall mäletab, on tema elus olnud tants. Enne kui ta neljaaastaselt ise Leigarites tantsimas hakkas käima, tuterdas ta oma isa, tuntud eesti tantsuõpetaja Kalev Järvelaga trennides ja esinemistel kaasas.
Nüüd on Mall suureks kasvanud ning tants on endiselt tema truu sõber ja kaaslane. Ülikool, kus ta koreograafia erialal õppis, on põhimõtteliselt läbi, vaja vaid lõputöö teha. Praegu tegeleb Mall sellega väga aktiivselt, ning kui kõik plaani järgi läheb, saab ülikool sel aastal lõpetatud.
Lõviosa Malle ajast kulub tantsu õpetamisele. Seda teeb ta kolmel päeval Rakveres Tarvanpääs ning Tallinnas. Lisaks tantsule kulub tema aeg ka kontoritööle - Mall on noortejuht rahvatantsu ja rahvamuusika seltsis.
Sellise eluga on Mall üpris rahul, sest ta tegeleb asjadega, mis pakuvad väljakutseid. Kuid Mall tahab veel õppida ja end täiendada.
Eluga kahes linnas on Mall samuti rahul. Iga teisipäeva pärastlõunal tuleb ta Rakverre ning on siin neljapäeva õhtuni. Pärastlõunasel ajal on tal Rakveres trennid, hommikupoolne aeg kuulub iseendale ja see talle just meeldibki.
Kogu elu on Mall elanud Tallinnas ning seal on tema jaoks kõik - pere, sõbrad, tuttavad. Kui ta siia Rakverre tuleb, saab ta olla üksi, tegeleda iseendaga, milleks paljudel tihtipeale aega ei jagu.
Loomulikult peab ta ennelõunati ka pisut tööd tegema: valmistama ette õhtuseid trenne, mõne tantsu selgeks õppima ning enamasti tegema ka Tallinnast kaasa võetud tööd.
Mall leiab, et eesti tants on aja jooksul väga palju muutunud, ent nii kaerajaan kui ka labajalavalss elavad meie kõigi hinges tänini. Malle meelest väärtustatakse praegu eesti folkloorset tantsu võrreldes varasemaga rohkem ning pöördutakse mingil määral selle juurde ka tagasi.
Aga kui kõnelda eesti autoritantsust, siis see on jõudnud tänaseks sinna, kus veel eales olnud pole. Näiteks suvisel "Üheshingamise" tantsupeol noorterühmade esitatud "Tantsupeole" ei sisaldanud folkloorset elementi pea üldse.
Malle hinnangul on eesti rahvatantsu populariseerimisele väga palju kaasa aidanud just eestlaste hulgas palavalt armastatud tantsupeod, pärast mida paljud tantsurühmad üle Eesti järjest tugevamalt ühes rütmis hingama hakkavad.
Palju rühmi Tarvanpääski on saanud juurde uusi liikmeid, kes tulevad ja tahavad samuti suurel tantsupeol üles astuda.
Uued liikmed on Malle jaoks väljakutseks, sest kui kevadel on rühm juba mingile tasemele jõudnud ja ühte nägu, siis värsked tantsijad peavad alustama otsast ja ühes nendega kogu rühm ja Mall - see on tantsuõpetaja jaoks raske töö, aga kui tulemus on käes ja asi õnnestunud, on see töö end vägagi ära tasunud.
