Alaska-raamat kinkis elu Uus-Meremaal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maria Kupinskaja.
Maria Kupinskaja. Foto: Erakogu

Maria Kupinskaja sai tuntuks oma reisiraamatuga "Minu Alaska". Selline siiras, kirev, avatud, koerterikas ja seikluslik raamat. Kes on lugenud, see teab. Vahepealse aja jooksul on Maria aga pildi pealt kadunud. Kus ta on ja mida teeb?


Saigi siis Kohtla-Järvelt pärit Mariat jälitama asutud, ainukeseks õngeks tema netiaadress, ja pea ka intervjuu kokku lepitud.


Ning oodatud, mitu pikka ja piinavat minutit. Kuni lõpuks ilmusid ekraanile alljärgnevad read: No heihopsti! Sa ikka ekraani juures veel? Me kokkasime sigahea riisivaagna, ei saanud arugi, et juba hilja oli, toit maitses nii hää. Aga nüüd on kõht täis ja olen täie auruga siin.

See ju igati hea põhjendus ... elada ja süüa ja unustada kõik muu.


See on muide üks äge asi - ma olin varem nii hulltäpne aja suhtes, ja nagu Eesti inimesele kohane, olin alati viis minutit enne platsis, hiljaks ei tohtinud jääda. Vaatasin natuke kõveriku muigega, kuidas austraallastel ja kiividel (uusmeremaalastel) on aeg mingi omaette mõiste, veerand tundi siia- või sinnapoole, pole mingit küsimustki.

Aga nüüd ... just autos mõtlesin, et, kurat!, Eestis on vist avariisidki selle pärast rohkem. Kui siin hiljaks jäädakse, siis gaasi ei vajutata, aga Eestis inimesed kiirustavad, sest täpne peab olema.

Kus siin? Ma ei tea hetkel Sinust muud, kui et istud arvuti taga kusagil ja meie vahel on suur ajavahe.

Uus-Meremaal olen, põrutasin siia "Minu Alaska" honorari eest. Kui tulin, märtsis, siis mul polnud õrna aimugi, mida peale hakkan, lihtsalt sees oli tugev-tugev veendumus, et siin juhtub midagi põrutavalt suurt. Millegipärast oli väga-väga tähtis Uus-Meremaale tulla.

Töötan langevarjufirmas, mudin videoid arvuti taga - kaa­meramehed too­vad oma kaardid-lindid, mina panen natuke muusikat peale, muudan veidi siin-seal kiirust ja viskan DVD-le.

"Normaalse" inimese jaoks kõlab see hullult ja ohtlikult.

Tead, see algas Teravmägedel ... Mu töökaaslased olid Uus-Meremaa juurtega, hästi vabalt elu võtvad inimesed - kui midagi juhtus, siis mina olin see, kes pabistas, nemad jäid rahulikuks. Vaatasin neid ja mõtlesin, et tahan ka õppida niimoodi elama.

Sa pakud siis, et neis oli mingi take it easy-pisik sees?

Täpselt! Nad elavadki nii, üks päev korraga. Vaatasin neid ja otsustasin: hakkan kah elu vabamalt võtma ja sisetundeid rohkem usaldama. Otsustasin, et lähen Uus-Meremaale. Millal, kuidas, mis raha eest - ei teadnud, kuid teadsin, et lähen. Mingil hetkel läks äkki nii, et asjad joondusid ritta, oli aeg minna, raha tekkis kah ja ... läksingi ...

Milles see uusmeremaalik elulaad väljendub?

Triin Leissoo, üks Skype'i finantsinimesi, ütles pärast aastast ümbermaailmareisi, et Mann, tead, Eesti ühiskonna sur­ve on ikka täiesti unikaalne nähtus. Ka minu pere on minu arvates kena Eesti keskmine: on olu­line edukas olla ja kõike hästi teha.

Hea näide on ka see, kui­das ma läksin Tartusse juurat õppima, eks. Et oli vaja saada kraad milleski, mis on prestiižne ja tagab hea sissetuleku, kuigi tegelikult kibelesin hoopis EKA sisedisaini.

Eestis on minu arust hästi paljude asjadega, et tehakse nii, nagu on tavaks või kuidas targemad eeldavad, noorte inimeste jaoks eriti.

Sinust purskub see lausa kuidagi valusalt välja.

Kui sa küsid, mis siin erilist on, siis vastan, et survet on hästi vähe - inimesed töötavad toateenijatena ja kaupluses kassapidajatena ja peavad tuhandet muud ametit, aga selle pärast ei pea piinlikkust tundma.

Muidugi ei pea.

Kodus, mulle tundub, tuntakse.

Raudselt nõus Sinuga.

Siin on kõigil suva. Noored käivad linnas paljajalu, isegi toidupoes. Riided on tihtipeale plekilised. Ometi keegi ei kommenteeri, keegi ei pahanda - peaasi on, et ise õnnelik oled. Üks Eesti tüdruk elab minust paari maja kaugusel, tema ütles sedasama. See on uusmeremaalik elulaad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles