Juhtkiri: Abi kui reklaam?

Tööbörsile minejate järjekord Tallinna lauluväljakul. Foto: Toomas Huik

Eile korraldas Tallinna linnavalitsus tööbörsi, kus tööotsijatele oli pakkuda 400 sotsiaalset töökohta.

Esimesed töösoovijad olid kohal mitu tundi enne börsi avamist. Ja kui uksed lahti tehti, lookles inimsaba vaat et silmapiirini - tuhanded inimesed, kel üks soov: saada mingisugunegi töökoht, mis annaks kas või pisku sissetuleku.

Mis tunne on seista sellise järjekorra lõpus, kui teada on, et ühe töökoha kohta on konkurents ülisuur ja tegemist ei ole mitte unelmate tööga, vaid hädavariandiga, mis praeguses olukorras on ootajale siiski ihaldusväärne.

Selline vaatepilt on justkui reaalsuse meeldetuletus neile, kel endil töökoht ja sissetulek olemas. Tundub uskumatu, kuid ometi on tõsi, et Eestis on tööpuuduse kasvumäär Euroopa kõrgeim ja taasiseseisvumisaja suurim.

Praegu on poliitikud töö­tuse teemadel arutlemas ja lahendusi otsimas. Ka eilsel riigikogu istungil pi­dasid fraktsioonide esindajad ettekandeid ettevõtluskeskkonna arendamisest tööhõive suurendamiseks.

Üks­meelt meetmete suhtes on mõistagi raske saavutada.

Aga vähemalt tehakse ettepa­nekuid. Ja kuigi valitsus ei saa töökohti luua, saab ta soodustada ettevõtluskeskkon­da, mis aitab kaasa töökohtade loomisele.

Mis puutub pealinna sotsiaalsete töökohtade kampaaniasse, siis on muidugi kiiduväärt, et leitakse võimalusi pakkuda töö kaotanud inimestele rakendust, püüdes samal ajal luua ka teatud lisandväärtust, nagu reisisaatjate puhul väidetavalt puhtamaks muutunud ühissõidukid.

Kindlasti ei satu need töökohad saanud inimesed päris ummikusse ning omavalitsus on seeläbi vähendanud pikaajalist töötust.

Teisalt saanuks 400 töökohta kuidagi valutumalt ja suurema teatrita kas või töötukassa vahendusel inimestele välja jagada, sest eile lauluväljakul avanenud vaatepilt mõjus pisut kui ühe erakonna reklaamikampaania.

Nagu kopsaka summa maksma läinud kartulite ja küttepuude aktsioon mõni aeg tagasi.