Urve Tinnuri: Looduse, iseenda ja isamaaga

Urve Tinnuri. Foto: Erakogu

Küllap tuleb meil kõigil aeg-ajalt ette hetki, mil ses hiigelsuures ja samas imeväikses maailmas näib nappivat nii hingamisruumi kui ka peaaset.

Kui lähinaabruses tehakse lärmakat remonti, mille kestust võib võrrelda Rooside sõjaga; kui kaubanduskeskuses keer­leb nädalast nädalasse üks ja seesama heliplaat, nii et sellelt kõlav muusika kleepub nagu rasvakiht meie katmata meel­tele; kui esimesest suigatu­sest rebivad meid lahti autouste paugatused akende all; kui te­lefonis kostab müügiagendi me­simagusas kiirkõnes edastatav pakkumine, siis tekib soov sellelt nüristavalt pöörlemiselt korraks maha astuda. Natuke teist­sugust aega ja ümbrust laeb akusid ning tugevdab seost tahte ja suutmise vahel.

Lumised rajad

Sõidamegi abikaasaga hangedesse mattunud metsavaheteele sisse mõnusalt lapsepõlveidüllilise suusaraja, ent vaevalt jõuab rõõm meis pead tõsta, kui näeme, et kellegi hoolimatud jalavarjud on suusatee sügavaid jälgi täis sõtkunud. Läheb veel päe­vake, ja rajaleidja hävitustööd jätkab moo­torsõiduk, krat­sides valge maastiku ing­linäole inetud, sügavad mar­rastused.

Ei aita muud, kui topime suu­sad auto pakiruumi ja kulge­me sinna, kus metsade ja voorte vahel vonkleb Viru maratoni rada. Kui olin väike tüdruk, ar­vasin hällivat viljapõldu vete­väl­jaks mõeldes ja eneses soolaste tuulte igatsust peites, et mis­ki ei saa olla kaunim kui meri.

Nüüd, mil meredest on risti-põiki üle seilatud ja mil need vahel on tundunud vaid põlvini loksuvat, pean kosutavaimaks silmailuks põhjamaiselt lumist ja härmapitsilist talve. Miks, leian end mõttes küsivat, pole neil radadel ainsatki hingelist, kui küngaste harjal põleb hele veebruaripäike ja mets näeb välja just niisugune, nagu seda on kujutatud vanaaegsetel piltpostkaartidel?

Siiski suusatavad käänaku tagant meile vastu kaks musta juhti meest, naeratavad hammaste välkudes ja libisevad keppidega hoogu andes loojangusse. Nende näod on nii lustakad, nagu oleksid nad pärit eilse elu tagatreppidelt, kus sünnib maskeeritud kangelaste ja kelmidest pühakute romantika.

Orgudes tukuvad talud, suitsusambad korstnate kohal ja lumed räästani. Põld elab ja hingab ka tuiskudest kaetuna, ning teadmine, et kevadel külitakse siin seeme mulda ja aetakse kari koplisse, ei lase tühisena tunduda soovil, mille sisuks järjepidevus ja ürgne seotus maaga.

Need kauguste tagant tõusvad suitsud näivad tiheasustusest tulnute jaoks hirmuäratavalt üksildased ja omaenese püsimisvaevade hoo­leks jäetud, ent räägivad ometi sellest, mis meie elu õilistab - ennekõike ausast ja raskest tööst, loodusetunnetusest ja tarkusest, mida ei anna õppida ühestki raamatust.

Iseendaks jäädes

Mäejalamil kohtame võluvat paari - pikk noormees ja he­ledajuukseline neiu. Ainus peapööre nende suu­nas ja ma võin öelda, et olen näinud armastust kogu selle ilus ja eheduses, ning et nende kahe vahel pole midagi ütlemata jäänud.

Mõtlen, et väärtuslikem, mi­da omame, on Eesti pinnal armuvad, kodu loovad ja järeltuli­jaid soetavad kaasmaalased, sest liiga paljud on läinud ja jää­nud, viies endaga kaasa tüki­kese meie ühistest unistustest ja hägunevast identiteedist. Me tilluke riik, meie äravahetamatult omapalgeline olemus ei saa endale lubada, et küladest kao­vad viimsedki suitsud ja lin­natänavail kostab meie ilusast emakeelest üle võõrsilt saabunud tööväe arusaamatu kõne. Hoidku Jumal Eestit? Jah, aga ennekõike hoiab Jumal neid, kes on selgeks õppinud alal- ja ühtehoidmise kunsti.

Päike vajub servapidi küngast palistava metsariba taha, on aeg koju sõita. Põhjakeskuse parkla on autosid täis, inimeste käes valendab kilekotte. Ma ei näe ostuparadiisi loodusele eelistajate hinge sis­se, saamaks aimu nende sise­ilma rikkustest või vajakajäämistest.

Tean vaid, et pärast het­ki lu­mise vaikuse, iseenda, laisalt voolavate mõtete ja puht­eestlasliku südamevaluga oleva ja tuleva pärast tahan ma kir­jutada luuletuse, mis jääb pea­le mindki kõnelema ühest ime­lisest talvest, isamaast ja mit­te kunagi tulemata jäävast kevadest. Sellest pole lugu, et elan oma tundelise loominguga sootuks vales ajas, suutmata konkureerida kakaraamatute või seksipiiblitega.

Aga kirju­tan ikkagi, sest ma poleks ju mi­na ise, kui ma seda ei teeks.