Tervis: Imetamine pole häbiasi

“Miks ei võiks söögikohtades olla imetamisnurgad, näiteks seal, kus istuvad mittesuitsetajad,” arutles Lili Klaasmägi Inglise Pubi rahulikus nurgas last toites. Foto: Avo Seidelberg

Viimasel ajal netifoorumites teravalt üles tõusnud küsimus beebide avalikus kohas imetamisest teeb väikelaste emadele muret ning paneb imestama meie ühiskonnas valitseva suhtumise üle.

Kolmekuune Rain sõidab emaga Tallinnast Rakverre. Ema Margel on kaks kotti ja väike kokkupandav lapsekäru. Bussijuht isegi ei mõtle sellele, et kompsudega ukerdavale naisele abi pakkuda, ja istub tüdinult oma kohal. Kaassõitjad ei tee noort ema märkama, vähemasti mitte enne, kui ta pisipoega toitma hakkab.

Silmanurgast pilguheitjaid on üksjagu. Vaadatakse heitunult, hämmastunult ja muidugi etteheitvalt.

Beebiga kempsu

“Otse ütlema ei tulda, aga kui vaadata netikommentaare avalikus kohas imetamise kohta, siis on suhtumine lausa uskumatu,” ütles Laekverest pärit Lili Klaasmägi. Rinnapiim on lapsele parim ja seda ei seatagi kahtluse alla. Asi läheb keeruliseks siis, kui väikelastega väljas olevad emad neid toitma asuvad.

“Suhtumine, et beebiga peaks minema kuhugi kõrvalisse kohta, näiteks WC-sse, on ju absurdne,” pahandas Klaasmägi. “No milline täiskasvanu läheb kempsu sööma?”

Ämmaemand ja imetamisnõustaja Elina Piirimäe erahaiglast Fertilitas soovitab käituda nii, nagu emale ja lapsele kõige parem on. “Tuleks leida kuldne kesktee,” arvas Piirimäe, kes ise peab avalikku imetamist igati normaalseks. “Esimesele lapsele andsin rinda tõesti seal, kus lapsel kõht tühjaks läks,” meenutas nõustaja. Siis satuti aga sünnipäevale, kus peokülaliste hulgas oli ka pensionieas meesterahvaid.

“Ühte etteheitvat pilku meie tissitamise peale ei unusta ma kunagi,” rääkis Elina Piirimäe, lisades, et mõistis siis, et avalikus kohas imetamine võib ka probleemiks saada. Mitte selletõttu, et emad ei julgeks, vaid sellepärast, kuidas ühiskond avalikus kohas imetamisse suhtub. “Teise lapsega aga sellist olukorda ei tekkinud, sest imik keeldus söömast, kui juures oli võõramaid inimesi,” lõpetab imetamisnõustaja oma jutu.

Kahekümnendate alguses olev noor naine kurtis, et tundis end liinibussis imetava ema kõrval väga ebamugavalt. “Lihtsalt ei teadnud, kuhu vaadata,” põhjendas neiu.

Piinlikkustunde tekitamist kaaskodanikes heidetaksegi imetavatele emadele ette kõige rohkem. Kaevatud on selle ülegi, et emad kasutavad lapse toitmist enda eksponeerimiseks ja üritavad nii tähelepanu võita. Kümnekuuse poja ema Cornelia Koop ütles, et pole veel märganud ühtegi naist, kes ennast prooviks lapse toitmisega eksponeerida. “Ja kui minu kõrval bussis istub imetav ema, siis on see väga tore, et ta oma lapsest hoolib ja teda rinnaga toidab,” märkis Koop.

Pole kuhugi minna

“Kui lapsel on ikkagi nälg ja süüa on vaja, siis sobib toitmiseks ükskõik milline kohvikunurgake, vaiksem kõrvaltänav või murulapike,” arvas neljakuuse lapse ema Triin Varek, viidates asjaolule, et väikelapsega eraldumiseks korralikku kohta Rakveres ei olegi. Ruumid, kus oleks võimalik last imetada, pesta või mähkida, puuduvad sootuks.

“Keegi ei virisegi sellepärast ja emad on ju leidlikud - igaüks peab oma lapsega ikkagi ise hakkama saama,” ütles Varek.

Naise hinnangul on ühest küljest halb panna kaaskodanikke piinlikku olukorda, kuid teisalt on kõik inimesed piimaga üles kasvatatud. “Nii et miks peaks ema ikkagi oma lapsega otsima ebamugavaid varjulisi kohti, mis pealegi ei ole hügieenilised,” märkis ta.

Pargipingil, autos või väikese kraanikausiga tualetis lapsega toimetamine on märksa keerulisem, kui arvama kiputakse. Imikud on ümbruses leiduvate bakterite suhtes täiskasvanutest tundlikumad ja vastuvõtlikumad. “Kunagi varem ei ole imetamisest meil nii palju räägitud kui praegu ja ühiskond vajab veel harjumist. Peamine aga, et lapsed ikkagi rinnapiima saaksid,” lisas Triin Varek.