Kodulugu: Platsike Viru vägevate eestoas

Legendaarse muusikaõpetaja Jaan Pakuga (vasakul) sidus Elmar Kanterit aastatepikkune sõprus ja ühise asja ajamine.

FOTO: Erakogu

Möödunud nädalavahetusel mälestasime teenekat koolimeest ja kultuuritegelast Elmar Kanterit tema 95. sünniaastapäeval.

Elmar Kanter sündis 10. juunil 1911. aastal Mõisakülas. 1930. a lõpetas ta Läänemaa õpetajate seminari ja pärast sundajateenistust kaitseväes valiti Mõisaküla algkooli õpetajaks, kus töötas viis aastat. Lisaks juhatas ta laulukoori ja mängis oma loodud džässorkestris.

Abiellunud 1934. a Tiru talu peretütre Lindaga, sündis neil 1936. a poeg Enn ja 1939. a tütar Mall.

Vankritäis raha

1937. a määrati Kanter Kilingi-Nõmme kooli direktoriks. Teatavasti oli selles koolis eelnevalt juhtunud kohutav õnnetus – koolisaalis plahvatas kinoetenduse ajal tselluloidfilm, mille tagajärjel hukkus 17 last. Elmar Kanter suutis direktorina suhteliselt lühikese ajaga taastada kooli ja kodu normaalsed sidemed.

Kilingi-Nõmmel tegutses Kanter orkestri- ja laulukoori juhina, juhendades samal ajal lauljaid ja pillimehi veel Mõisakülaski.

Noore mehe laiahaardeline tegevus sai ka riikliku tunnustuse: 1939. a autasustas president Päts 28aastast Elmar Kanterit Punase Risti teenetemärgiga.

1940. a määrati Elmar Kanter tööle Vaivara lastekodu juhatajaks ja sellest ajast alates sidus ta end kogu eluks Virumaaga.

Saksa vägede saabudes arreteeris omakaitse Kanteri, sest ta oli olnud kohustatud lastekodu juhatajana kohalikul kõnekoosolekul sõna võtma. Narva vanglast päästis Elmar Kanteri saksa keele oskus: ta suutis Saksa ohvitserile selgeks teha, et ta ei ole punakomissar, vaid koolimees.

1941. a sügisest sai Elmar Kanterist Kadrina 6-klassilise kooli direktor. 1943. a sügisel paigutati Kadrina kooli Saksa sõjaväe laatsaret, direktor aga mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Jälle tuli appi keeleoskus - koolidirektorist sai arveametnik-palgamaksja.

1944. a suvel deserteerus Kanter koos ühe teise mobiliseerituga Saksa sõjaväest. Väeosast panid nad putket hobuvankril, millel kast, mis oli pilgeni täis käibivat paberraha. Kui Elmar Kanter järgmisel päeval varavalges ärkas, selgus, et ta oli jäänud üksi - kadunud oli rahvuskaaslane koos hobuse, vankri ja rahaga.

1944. a sügisest jätkas Elmar Kanter Kadrinas pooleli jäänud koolmeistriametit. Hoolimata sõjajärgsest kaosest, kus kõigest oli puudus, tuli kool eesotsas teotahtelise direktoriga oma põhiülesannetega toime paljuski tänu sellele, et kooli ja lastevanemate vahel oli tollal tihe kontakt.

Pesupulk suulukuks

Käesoleva kirjutise autor õppis Kadrinas aastatel 1950-1953. Tolleaegse Kadrina kooli kohta võib küll ütelda, et direktor Elmar Kanter koos õpetajate ja kooli personaliga suutsid lastele luua igati turvalise õhkkonna.

Direktor, kel kunagi ei olnud vaja häält tõsta, suutis nagu märkamatult kujundada hea kollektiivi. Üks pealinna teadustöötaja, kes kirjutas oma kandidaaditööd, olevat Kadrinas viibinud paar nädalat, et tutvuda meetoditega, kuidas saab luua head töökollektiivi. Selle loomisele aitas palju kaasa Elmar Kanteri mahlakas huumor.

Kui matemaatikaõpetaja Vaike kurtis, et poisid segavad oma lobisemisega tundi, siis direktor reageeris selliselt, et pani asjaosalistel poistel suu pesupulgaga kinni ja rivistas nad alla koridori. Selline huumorimaiguline, tänapäeval ebapedagoogiline ja ahistamishõnguline kanterlik tegutsemine olevat aga andnud soovitud tulemuse.

Elmar Kanter taaselustas Kadrina segakoori, hoogu said lastekoorid, kellega ei jäetud vahele ühtegi laulupidu. Koolis tegutses puhkpilli- ja mandoliiniorkester.

Kanteri loodud kammerorkester, kus mängisid oma kooli õpetajad, oli nii tuntud, et kutsuti isegi Moskvasse esinema, kus oma kategoorias saavutati laureaadi tiitel. Kvinteti repertuaaris oli ka Elmar Kanteri enda loodud heliteoseid.

Elmar Kanter vabastati töölt 1961. a nn finantsdistsipliini rikkumise pärast: kooliteenijad tegid mitme inimese töö võõraste nimede all, et vähegi rohkem palka saada. Tollal oli see kohutav eksimus.

1962. a määrati Elmar Kanter Vaeküla internaatkooli direktoriks. Siin töötas ta kuni pensionile minekuni 1971. aastal. Internaatkool suudeti lühikese ajaga muuta arvestatavaks kooliks nii õppeedukuse, spordi kui ka majandusliku baasi poolest. Elmar Kanteri eestvõttel rajati oja ja tiikide juurde ujula, ehitati staadion. Talvel korraldati tiikidele rajatud liuväljal isegi kiiruisutamisvõistlusi.

Ja muidugi Kanteriga kaasas käiv visiitkaart - Vaekülas tegutses puhkpilliorkester, laulsid koorid. Elmar Kanterile anti 1968. aastal teenelise õpetaja tiitel ja vanaduspuhkusele läks ta personaalpensionärina.

Kolm põlve

Siis jäi tal aega ka oma hobidele: koostas Eesti päevalehtedele ristsõnu, mängis malet ja bridži, tegeles mälumänguga (siiani on silme ees pilt, kus kolm põlve Kantereid - Elmar, Enn ja Lauri - istuvad ühe võistkonnana mälumängulauas), musitseeris koos pojaga Rakvere perekonnaseisubüroos.

Elmar Kanteri vanem poeg Enn, kes hiljuti tähistas oma

70. a juubelit, käib isa jälgedes - on tasemel maletaja, elukutselt muusikaõpetaja, endine Estonia orkestrant ja Hardi Tiiduse kaasaegne telemälumängudest.

Ennu tütar Marju Lina, kes on suguvõsas kolmandat põlve eesti keele õpetaja, mäletab, et ka tema lubati vahel isa kohale retakordi taha mõnele paarile pulmamarssi mängima.

Tütar Mall, näitlejanna Elina Reinoldi ema, on jõudnud kandidaadikraadini eesti filoloogias, juristist noorema poja Jaagu tütar Kadri tegutses aastaid laste laulustuudios.

Küllap Pätsu-aegse Eesti Vabariigi aumärgi omanik, Nõukogude-aegsete medalite kavaler, Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi teeneline õpetaja, sotsialismiaegne personaalpensionär, iga valitsuse aegne maa sool Elmar Kanter (1911-1987) väärib kas või pisukest personaalset platsikest Viru vägevate eestoas.

Tõnis Sakk, toimetus@virumaateataja.ee

Tagasi üles