Naine, keda huvitavad kivid ja kalmed

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Arendusspetsialist Ene Ehrenpreis tunneb suurt huvi kultuuripärandi vastu, fotol näitab ta külla tulnud ajakirjanikele muinsuskaitsealust lohukivi Viru-Nigula keskuses.

FOTO: Tairo Lutter

Viru-Nigula valla arendusspetsialist pälvis tänavu muinsuskaitseameti tunnustuse arheoloogiamälestiste tähistamise korraldamise eest.

Vallajuht Raivo Heinmets ei ole kiidusõnadega kitsi arendusspetsialistist rääkides.

Vallavanem on õnnelik, et väikese valla suuri rikkusi-muinsusi on ka järeltulev põlvkond hakanud oluliseks pidama. See on eelkõige Ene Ehrenpreisi teene.

Heinmetsa sõnul on see, et miljööväärtuslikele objektidele üldplaneeringus suurt tähelepanu pööratakse, tingitud muu hulgas Ene Ehrenpreisi huvist kultuuripärandi säilitamise vastu.

Ene Ehrenpreisiga kohtume soojusest õhkavas vallamajas. Selle pisikese, alla 1450 elanikuga valla inimesed ei karda oma esindajate jutule tulla. Sel ajalgi, kui arendusspetsialistiga vestleme, helistavad inimesed ning räägivad oma muredest.

Alustas haljastajana

Viru-Nigula valda tuli ehitusgeoloogi haridusega Ene Ehrenpreis elama 1989. aastal. Tema tööks sai haljastus. “Paljud hekid, muruplatsid, puud, põõsad ja lilled on minu juhatusel korrastatud ning elule aidatud,” rääkis Ehrenpreis.

Haljastaja töö on aga hooajaline ning pikapeale saabus aeg, mil polnudki enam midagi uut teha - põhitööks jäi haljasalade rutiinne hooldus.

Ene Ehrenpreis asus otsima uusi ülesandeid ning suundus haljastaja ameti kõrvalt tööle kooli, kus õpetas bioloogiat ja geograafiat.

“Õpetajakarjäär sai aga otsa just siis, kui sain korda kõik paberid sellel alal töötamiseks,” naeris ettevõtlik naine.

Kooli tööle minnes tal õpetaja haridust ei olnud. Seepärast õppis ta kogu aeg, võttis osa kõikidest täienduskursustest, mida vähegi pakuti.

“Üks asi on bioloogia ja geograafia endale selgeks teha, teine oma teadmisi lastele edasi anda ning neis huvi tekitada,” ütles Ehrenpreis ja lisas, et on liialt pehme loomuga, mistõttu kippus kord tundides käest minema.

Nii suunduski ta pärast viit õpetaja-aastat tööle hoopis muuseumisse. Aga kontakt lastega on säilinud siiani.

Muuseum peidab varandusi

Muuseumis töötatud aega peab Ehrenpreis väga ilusaks.

“Seal sain hakata oma uue elukohaga tegelikult tutvuma. Senini olid mu tegemised vaid keskasulaga seotud ja kaugemad kandid jäid täiesti tundmatuks.

Kogu Viru-Nigulat puudutav ajalooline materjal sai silme eest ja südamest läbi lastud,” ütles praegune arendusspetsialist.

Selle töö kõrvalt käis ta ka Kunda sihtala giidikoolitusel, mis võimaldas vahel turistidele kohapeal ekskursioone teha.

“Muuseumis töötades juhtusin peale, kui vallavalitsusest taheti ära visata kunagise Viru-Nigula kolhoosi aegunud kaardid. Neid lähemalt uurides nägin, kui tihedalt oli kogu ala täis tipitud kolmnurki, mis tähistasid arheoloogiaobjekte.

Tahtsin oma silmaga vaadata, missugused need looduses välja näevad,” kirjeldas Ene Ehrenpreis huvi muinsuste vastu.

Kui Ehrenpreis veel muuseumis töötas, suunati ta vallast külaliidrite koolitusele.

Koolituse lõputööna aitas ta luua Mahus külaseltsi ning koostada neile arengukava, kohe seejärel vajati teda Kunda külas. Hiljem oli Ene Ehrenpreis abiks veel Viru-Nigula hariduse seltsi loomisel, mille ühe juhtfiguurina tegutseb ta siiani.

“Et loodud seltsid hakkasid kohe aktiivselt tegutsema, jäin neile projektide kirjutamisel toeks. Projektikirjutamine vallutas mind peagi sedavõrd, et haljastajakohustused jäid vägisi unarusse. Ja vallavalitsus leidis, et võiksingi ametlikult arendusspetsialisti tööd teha,” sõnas ta.

Lastega kive otsimas

“Mul oli ikka mure laste pärast, kes suvel meelsasti töötaksid, aga vald neile sobivat tööd ei leidnud. Mõtlesin siis, et miks mitte nendega arheoloogiamälestisi otsima minna,” rääkis Ehrenpreis.

Naist ennast huvitas, kas mälestised on ikka alles, ning ta lootis, et ehk huvitab see, kui kivid üles leitakse, ka muinsuskaitset ja vallavalitsust.

Ideega pöörduti muinsuskaitseameti poole. “Seal öeldi, et neil ongi plaanis uus tähistamine ja koordinaatide täpsustamine GPSiga. Otsustasin, et teen lastele projekti ja üritan koos nendega kõik valla kivid-kalmed üles otsida,” rääkis arendusspetsialist.

“Kui vallavalitsus meile GPSi ostis, ei osanud me sellega midagi peale hakata. Isegi pärast koolitust ei julgenud ma ise neid klahve näppida.

Lapsed on mobiilide ja arvutitega paremini kodus ja nii oli mu poeg põhiabiline, kes koordinaate märkis. Otsisime arheoloogiamälestised üles, määrasime koordinaadid, panime posti juurde,” sõnas Ehrenpreis.

Liiguti ratastega

Arendusspetsialist Ene Ehrenpreis rääkis, et ta tahtis muu seas pakkuda lastele võimalust tutvuda natuke ka uurimistöö põhimõtetega, kuidas välitöödel andmeid koguda ja neid analüüsida.

“Selleks korraldasime iga kivi juures põhjaliku uurimise: mõõtsime pikkuse ja laiuse, ümbermõõdu ja kõrguse. Et lapsi tuli esimesel aastal palju, siis, et igaühel ikka ülesanne oleks, pidi keegi ka kivi pildistama, keegi skeemi joonistama,” meenutas arendusspetsialist.

Esimesel aastal sõideti ratastel läbi kõik Viru-Nigulale lähemal asuvates külades olevad objektid ning kanti andmed tabelisse. Teisel aastal võeti sihikule kaugemad piirkonnad.

Neid tähistamas käidi juba autoga ja väiksema seltskonnaga.

Kokkuvõttes avastati, et aja jooksul oli põldudelt “ära aetud” 20 uhket lohukivi ja üles küntud mitu kalmet, kuid kaks lohukivi leiti otse asula keskelt, mida muinsuskaitsjad pole seni teadnud arvele võtta.

Ergutab lapsi spordiga tegelema

Muinsuskaitseprojektiga ühendati ka lastele orienteerumisspordi õpetamine.

Nende juhendaja Ene Ehrenpreis oli noorena ise fanaatiline võsajooksja olnud ja ammu igatsenud taas metsarajale tagasi pöörduda.

Ainus häda, et polnud transporti ja pere kõrvalt nappis aega. “Mõtlesin, et sel suvel käin kohe kohustuslikus korras kõigil maakonna kolmapäevakutel, võtan lapsed kaasa ja vaatan, mis sellest asjast tuleb. Ehk leidub mõni laps, kellele just see ala meeldima hakkab.”

Projektist saadud raha eest muretseti kompassid ja SI-pulgad, milleta tänapäeval enam ei orienteeruta. Ehrenpreisi sõnul tulid lapsed asjaga kenasti kaasa, kuigi tõeline huvi sellise spordiala vastu nagu orienteerumine, tuleb pisut vanemas eas.

Teiseks aastaks jäi “metsavendadeks” siiski neli-viis poissi, kes võtsid osa mitmest kolmapäevakust ning sõjalis-sportlikest võistlustest. Mini-Ernal ning Kuperjanovlaste rajal saadi oma vanuseklassis lausa esikohad.

Ene Ehrenpreisi sõnul hakkasid nii kodulugu kui ka orienteerumine huvitama teda juba koolipõlves. “Mul oli õnne õppida Rakke keskkoolis, kus sel ajal olid sellised fantastilised õpetajad nagu Helmut Joonuks ning Riola Koppel,” meenutas Ehrenpreis.

Joonistamise õpetaja Helmut Joonuks huvitus koduloost, kirjutas selleteemalisi raamatuid ning tekitas lastes huvi kodu-uurimise vastu.

Kehalist kasvatust andnud Riola Koppel oli esimene Eesti meister orienteerumises. Koolielu tegid põnevaks matkad ja laagrid, kus eestvedajateks olid just need õpetajad.

    Tagasi üles