Kaitseministri usutlus enne sauna

Kaitseminister Jaak Aaviksoo puhkus on seotud tööga. Kui tööl loeb ta neid asju mida peab lugema ja tegema, siis kodus loeb ta neid vabatahtlikult. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Eesti vabariigi aastapäeva eel Kadrinas kohalike meestega saunaplaane pidanud kaitseminister Jaak Aaviksoo usub kaljukindlalt, et liitlased tulevad meile õnnetul G-päeval appi.

Teie Lääne-Virumaa visiit on enamasti seotud Kadrinaga. Miks just Kadrina?

Võib-olla kõige targem oleks öelda, et Kadrinas olid aktiivsed inimesed, kes leidsid, et vabariigi aastapäeva eel käiks kaitseminister koolis ja peaks aktusel kõne. Ja kui siia on tuldud, siis miks mitte natuke laiemalt ringi vaadata.

Mul on hea meel, et sai valla- ja koolirahvaga Vabadussõja mälestussambale pärg pandud. Rääkisime ka kaitseliidust, kaitseliidu lasketiiru võimalikust ehitamisest, riigikaitseõppest.

Tallinna püstitatud Vabadussõja võidusammas on palju negatiivset kõneainet pakkunud. Kas ei oleks õigem see mõnel ööl lihtsalt teisaldada ja hiljem teha nägu, et midagi pole juhtunud?

Ma arvan, et tegemist on suurepärase sambaga ja lambid tuleb lihtsalt põlema panna. Midagi keerulist seal rohkem polegi.

Aga eks ta paraku on keeranud poliitiliseks võitluseks, nagu ikka Eestis mõne asjaga juhtub. Kui vaatan riigikogu 2005. aasta otsust, siis oli ka kaks küsimust, et kas teeme Vabadussõja võidusamba või lihtsalt võidu monumendi. Eks need, kes võidu monumenti pooldasid, nüüd kõikidest torudest pasundavad, et tegemist on vale asjaga.

Mina olen küll seda meelt, et Vabadussõja võidusammas on väärikas mälestusmärk. Ja see, et need lambid ei põle, nagu me tahame, on tegelikult väike viga.

Eelmisel aastal korraldas Venemaa viimaste aastate suurimad õppused, kus ühe osana oli ka Baltikumi blokeerimine. Järgmise sammuna siis ilmselt okupeerimine. Kuidas neid õppusi kommenteerite?

Õppused Zapad ja Ladoga on pärit Nõukogude ajast ja Eestiski on palju mehi, kes nendest omal ajal on osa võtnud. Isegi peaminister ütles mulle, et tema on samuti nendel õppustel käinud.

Nende õppuste mastaap oli võib-olla suurem, kui tavaliselt oleme näinud, ja ega see heanaaberlike suhete edendamisele kõige paremal moel kaasa ei aita. Aga arvan, et seda ei tasu üle tähtsustada või selle pärast hirmu tunda. Eks oleme oma riigikaitset tasapisi üles ehitanud, teeme seda koos liitlastega, ka harjutame. Küll mitte nii bravuurikal ja massiivsel moel. Aga see ei tähenda, et me ei ole valmis riskidele vastu hakkama.

Läänemerre rajatav gaasijuhe Nord Stream on üks hoob, mis võib mõjutada energiaturgusid, kuid samas kõlbab see hästi ka provokatsioonideks. Hiljuti olevat üks Eesti kodanik kaaperdanud laeva Artic Sea, kuid tulevikus võivad Eestist pärit terroristid massiliselt rünnata seda gaasijuhet.

Kui kellelgi on tahtmist tüli norida, siis ettekäände leiab alati. Olgu see siis üks toru või Poola allveelaev. Ei saa arvata, et kui toru ei oleks, siis ettekäänet ei leitaks.

Vaatame seda toru energiapoliitilises võtmes ja mitte sõjalises võtmes. Sõjaliselt ei ole see mingi eriline objekt. Aga muidugi on kahetsusväärne, et Saksamaa ja Venemaa nii ülepea kokku lepivad ja hinnast küsimata püüavad nende vahele jäävaid naabreid eirata. Eks see on ka asi, millesse tuleb suhtuda, nagu see on tehtud. Jah, kahjuks see nii on, aga ajame oma asja edasi ja ärgem laskem end sellest heidutada.

Mõnelgi kaitseväelasel on jäänud mulje, et Eestil puudub konkreetne kaitseplaan. Et Venemaa hoiab piiridest saja kilomeetri kaugusel pidevas valmisolekus üksusi, kes helikopterite madallennul tulevad radarile märkamatult üle piiri ja Eesti okupeerimine on tundide küsimus.

Eks neid arvamusi ja stsenaariume mõeldakse ikka välja. Eesti kaitseväel on järjekindla metoodikaga tehtud riskihinnang. Kaitsemudelit on arutatud nii riigisiseselt kui ka lääneliitlastega. Kokku on lepitud, millele riigikaitse üles ehitada.

Arvamusi on seinast seina. Teame, et nii palju kui on inimesi, on arvamusi. Kaitseväes ei ole see teisiti. Täna võib kinnitada, et kaitseplaanid, mis on tehtud kümneks aastaks või mida me NATO liitlastega realiseerime, et neid ei ole sugugi lollid inimesed kokku pannud.

Vaidlused on vaieldud. Ega need ei ole olnud lihtsad. Valikuid on tulnud teha. Mõni asi on välja jäänud, mida osa kaitseväelasi peab oluliseks.

Kõige häälekamad sõnavõtjad, reservis kolonelleitnant Kunnas ja brigaadikindral Roosimägi, on oma seisukohtadega alla jäänud ja püüavad nüüd nendest positsioonidest lähtudes kogu kaitseväge rünnata. Arvan, et siin tuleks asjad panna proportsiooni. On olemas üksikisikute arvamus ja on kaitseväe ja meie liitlaste arvamus, arvan, et seda võib usaldada.

Liitlaste seas oleme heas kirjas tänu välismissioonidele Afganistanis ja Iraagis. Samal ajal meie põhiline liitlane, Ameerika ühendriigid, kuuldavasti keeldus Eestile relvi müümast.

Ütleksin küll, et midagi niisugust mulle teada ei ole. Rääkimata sellest, et oleks juttu konkreetsest relvastusest, konkreetsest keeldumisest.

Tõsi, kõik relvastusmüügilepingud on keerukad ja võtavad enam aega. Vaja on rohkem kannatust. Aga nende relvasüsteemide suhtes, mis meile on huvi pakkunud, sealhulgas ka missioonide suhtes, oleme alati kokkuleppele jõudnud.

Välismissioonidel käib Scoutspataljon, Eesti eliitväeosa, kus viimasel ajal olevat palju Soomes töö kaotanud ehitajaid, kes paremate aegade tulekul sealt jälle jalga lasevad.

Eks meie kaitseväe komplekteerimine on minu jaoks käinud veidi madalamas tempos, kui oleks võinud. Natuke on see seotud kaitseväe arengukavadega, mis me NATOga liitumise eel vastu võtsime. Meil oli periood, kus kujutlus, missugust kaitseväge me ehitame, oli natuke maa ja taeva vahel.

Nüüd on vastu võetud uus 10aastane arengukava. Oleme seda arengukava realiseerinud. Ma julgeksin öelda, et see on kõige konsensuslikum riigikaitsedokument, mis kunagi Eestis on kokku pandud. Kes vähegi ajakirjandust on jälginud, see nägi, et kaitsevägi ja kaitseministeerium ei ole tülitsenud selle dokumendi üle avalikkuse ees. Ja need vaidlused, mis oli vaja, vaieldi selgeks.

Täna teame, et meil on umbes 2850 meest kaitseväe kirjas, ja teame seda, et aastal 2014 peab neid olema 4000. Igal aastal peab tulema 125 meest juurde. Seda professionaalset kaadrikaitseväge.

Eelmisel aastal saime selle numbri peaaegu täis. Olen veendunud, et sel aastal tuleb veel 125 meest juurde. Rahaline ressurss on olemas, plaanid on olemas. Ja küll see Scoutspataljon saab ka komplekteeritud.

See, kuhu mehi on juurde vaja, sõltub võimekusest, mis me välja arendame. Varsti tuleb kasutusse Ämari lennuväli. Sinna on vaja kaadrit. Oleme rääkinud muude võimekuste väljaarendamisest. On see siis soomusvõimekus või taktikaline transport, kõik need vajavad ka täiendavalt inimesi. Plaanid on selged ja sinna juurde käib ka Scoutspataljon. Sinna peab kuuluma 600 meest. Praegu on ta mehitatud natuke üle poole.

Inimeste nappus tähendab seda, et missioonide vaheajad on väiksemad kui liitlastel?

Päris nii see ei tohiks olla. Kõigil liitlasriikidel on ühine koormus või vähemalt sihttase, et 10 protsenti maaväe koosseisust võiks olla missioonidel. Arvan, et nii mõnelgi on see missioonikoormus suurem kui Eestil. Arvan, et saame oma koormusega hakkama ja kui kasvab kaitseväe koosseis, siis seda lihtsam on eesmärki täita.

Kas puudujääki rivis kompenseerivad mingil määral missiooninarkomaanid, kes suisa kipuvad sõtta?

Need on siiski üksikud juhtumid. Need suurt pilti ei muuda. Siin on vaja pigem pidurit panna ja öelda, et puhka kodus ja teeni kodumaad Eesti pinnal. Missioonil on vaja olla, kuid seda oma elustiiliks kujundada ei ole Eesti kaitseväelasel otstarbekas.

Meie kaitseväelased näevad palju surma, on ise pidevalt surmaohus. Kas neil esineb sellega pahatihti kaasnev posttraumaatiline stressihäire?

Eks ta loomulikult esineb, aga see on pigem erand kui reegel. Oleks väär ette kujutada, et missioonilt tulev kompanii, pealt saja mehe, oleks enamikus isiksuslikult ebastabiilsed. See psühholoogiline teenistus, mis meil täna on, suudab välja selgitada need, kel üleminekuperiood peaks olema pikem. Kes vajaksid psühholoogilist rehabilitatsiooni rohkem.

Arvan, et ei saa kunagi sajaprotsendiliselt välistada, et mingid häired välja ei löö. Aga posttraumaatiline stress on ka tsiviilkatastroofide puhul ette tulev asi.

Väär oleks arvata, et nad kujutavad suurt ohtu ühiskonnale või oma lähedastele. Usun, et see kogemus ja suutlikkus, mis kaitseväes on, vähendab seda riski veel.

Kui sageli puutub kaitseväelane psühholoogiga kokku kohustuslikus korras?

Jään korrektse vastuse võlgu, sest ei tea seda. Meil on seda rolli Eesti kaitseväes täitnud ka kaplaniteenistus. Kui efektiivne see on ja mil määral kaitseväe vajadusi täidab, on raske öelda.

Kõik, kes missioonilt saabuvad, läbivad vestluse, selgitamaks võimalikke riske. Kas see on piisav? Enamiku jaoks, ma arvan, et piirdub ühe vestlusega. Eks ka komandörid näevad teenistuse käigus, kellele see kogemus raskemini mõjub kui teistele.

Posttraumaatlist stressihäiret suudetakse pahatihti varjata avalikkuse eest ja elatakse välja lähedaste peal. Kas vesteldakse ka pereliikmetega?

Eks see on väga kompleksne teema ja loomulikult tuleb ka lähedastega sidet hoida.

Missugune see terviklik kontseptsioon on, oleks mul vara öelda, sest Eestist palju enam kogenud riikides on see pidevas arengus ja eks me püüame neilt õppida. Eelkõige oma briti kolleegidelt.

Oleme viimase paari aastaga väga suure sammu edasi teinud. See puudutab nii psühholoogilist teenistust kui haavatute rehabilitatsiooni. Meil on Tallinna keskhaiglaga väga viljakas koostöö. Samuti on meditsiinilise ja psühholoogilise teeninduse kvaliteeti oluliselt tõstnud koostöö brittidega.

Hiljuti tekitas lugejates vastakaid arvamusi Lätist laenatud tank.

Ma ei oska selle tankiloo kohta midagi öelda. Asjaosalised, kes selle otsuse vastu võtsid, peavad ise paremini teadma, milleks see vajalik ja otstarbekas oli.

Me oleme analüüsinud neid sõjalisi võimekusi, mida Eestil võiks vaja minna. Soomusmanööverüksus, kas see siis on tankide või jalaväe soomusmasinate peal, selline vajadus on identifitseeritud.

Tahaksin siinkohal rõhutada, et annaksime endale aru, et tänapäeval ei saa vaadata ükskõik missugust relvaplatvormi, kas tanki või helikopterit, üksikuna. Et ostame tanki, ja siis ongi kõik probleemid lahendatud. Enne kui soomusmasinate hankimise peale minna, peab olema selge, kuidas ta hakkab Eesti kaitseväes funktsioneerima. Mil moel teda toetatakse teiste üksustega. Missugune on õhukaitse võimekus. Vastasel korral saame lihtsalt kallid märklauad, mida on üsna lihtne hävitada.

Kes vähegi on moodsa sõja ajalugu uurinud, teab, mis juhtus Egiptuse tankidega kuuepäevases sõjas. Neil ei läinud just kõige paremini. Oli lihtsalt suur hunnik vanarauda.

Kallite relvasüsteemide ostmine, kui kaitsevägi ei suuda neid toetada, on tormakas. Avan, et kümne aasta pärast on Eestil soomusüksused olemas ja nad suudavad funktsioneerida Eesti kaitseväes. Selline otsus on põhimõtteliselt langetatud.

Enne analüüsime, mida selleks on vaja. Kus hakkab olema tankodroom. Arvan, kui küsida inimestelt, kas nad tahavad oma juurde tankodroomi, siis nende entusiasm tankide suhtes oluliselt kahaneb. Ka need probleemid peavad olema lahendatud.

Igasugune tehnika inimeseta on samuti vanaraud. Paljudes koolides on riigikaitse õppeainena. Annab see või on teie hinnangul andnud positiivseid tulemusi?

Ma ei tea, kas see positiivne tulemus, mida üldises riigikatse vallas näeme, on tänu riigikaitseõppele koolides. See ei peaks olema kohustuslik, kuid koolide arv, kus riigikaitse on valikainena, kasvab. Oleme seadnud eesmärgiks, et igal aastal peaks kümme kooli lisanduma. Seda oleme suutnud viimastel aastatel ka täita.

Mul on hea meel, et need avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et elanike toetus riigikaitsele kasvab. Kasvab toetus ajateenistusele. Kasvab usaldus kaitseväe ja kaitseliidu vastu.

Palju poleemikat on tekitanud küsimus, kas liitlased tulevad meile G-päeval appi. Agressor valib tavaliselt selle G-päeva siis, kui on õige ajalooline moment ehk poliitiline olukord.

Alustan sellest, et riigikaitses on oluline saavutada moment, et keegi isegi ei kaalu meile kallaletungimist. Heidutuse kasvatamine on kõige tähtsam. Meil ei ole vaja valmistuda kangelassurmadeks. On vaja tagada olukord, kus meie julgeolek oleks kindel. Arvan, et meie liitlaste roll on äärmiselt oluline just selle heidutuse ülesehitamisel.

Me peame toime tulema n-ö puusalt tulistamistega ehk spontaansete rünnakutega. Kui me suudame nendega toime tulla, siis arvan, et liitlaste ennetav kohalolek on olulisem, kui seda on relvastatud abi juba puhkenud konflikti korral.

Mis puudutab klassikalist küsimust, kas me sõbrad tulevad appi, siis olen seda võrrelnud peeglisse vaatamisega. Kui meie oleme veendunud, et läheme sõpradele appi, kui neil vaja on, siis arvan, et pole põhjust kahelda, et tullakse ka meile appi. See on nagu tavaeluski. Arvan, et oleme riigina käitunud nii, et meile tullakse appi kõhklemata.

Mis on kolm põhilist muutust teie elus pärast seda, kui vahetasite Tartu ülikooli rektori kabineti kaitseministeeriumi ministrikabineti vastu?

Kõige olulisem muutus on valdkond. Traditsiooniliselt peetakse haridust ja riigikaitset suisa diametraalselt vastupidisteks. Tegelikus elus on nad palju lähedasemad ja seotumad valdkonnad.

Kõige olulisem muutus on seotud poliitilise vastutuse ja probleemide nägemisega kogu riigi seisukohast. Kuigi Tartu ülikool on väga oluline asutus, on ta siiski üks paljudest. Kaitsevägi on üks ja ainumas, vabariigi valitsus on üks ja ainumas. Nii et vastustus on oluliselt suurem.

Ühtpidi on riigikaitse lihtsam, sest akadeemilised inimesed on sõltumatud ja vabad. Kaitseväelane allub korraldustele ja käskudele. See teeb ühest küljest elu lihtsamaks. Teisest küljest teeb keerulisemaks, sest käsuandja vastutab oluliselt suuremal määral kui keegi, kes räägib lihtsalt ilusat juttu. See on sundinud natuke muutma juhtimisstiili ja lähenemisi.

Eks mõlemad valdkonnad on seotud strateegilise juhtimisega ja neis on väga palju ühist. Seega ma ei arva, et oleksin täiesti uuele alale üle läinud.

Kuidas puhkate, mida vabal ajal teete?

Selle puhkusega on mul eluaeg juhtunud nii, et töö ja hobi kipuvad kokku langema. Suur hulk aega kulub enesetäiendamisele erinevas vormis. Päris võõras ei ole mul aeg-ajalt teatris käia või head muusikat kuulata. Spordiga on suhted küll jäänud hõredamaks, kui olid mõni aeg tagasi.

Kui töö juures loed, mida pead lugema ja tegema, siis kodus olles loed samu asju, aga omast vabast tahtest.