Suitsuvorst ja viinerid aitasid avada uksi

Elupõline lihalõikaja Mati Krupp jõudis kombinaadis ära kulutada sadu nugasid.

FOTO: Arvet Mägi

Rakvere vana lihakombinaadi toodang aitas katta suure kodumaa toidulauda, jättes tühjaks oma poed. Defitsiitse lihakraami vastu sai vahetada muud kaupa. Uut moodsat lihakombinaati ehitama tulnud soomlased panid elu linnas kihama.

Oma meenutusi lihakombinaadis töötamise ajast jagavad tollane lihalõikaja Mati Krupp ja direktor Olev Rohumäe.

Paar aastat tagasi pensionile jäänud Mati Krupp alustas Rakvere Võidu tänava lihakombinaadis 17aastaselt ja lõpetas töötamise juba uues kombinaadis. Käis vahepeal sõjaväes ja oli mõnd aega ametis ettevõtte ehitusjaoskonnas.

Enne uues lihakombinaadis tööle hakkamist käis koos paljude teistega kolm kuud Soomes Tikkurilas praktiseerimas.

Olev Rohumäe töötas Rakvere lihakombinaadis aastail 1979 kuni 1992, sellest direktorina 1984-1992. Kaks aastat, 1982st 1984ni, juhatas ta Kohtla-Järve tsehhi.

Vorst meeldis rottidele

Krupp mäletab aegu, kui vorstitsehh, rahva hulgas tuntud Baumanni vorstivabrikuna, tegutses veel Rohuaia tänavas. Töötegemine käis lihalõikajana ametis olnud mehe sõnul vanas kombinaadis päris arhailiselt. “Kätepesemiseks leidus vaid üks külmaveekraan, lauad pesime ise auruga,” on tal meeles.

Eriti meeldinud seal aga rottidele. Krupi mäletamist mööda viisid nad minema isegi meistri prillid.

Direktor Olev Rohumäe meenutab, kuidas enne liha- ja piimatööstuse tolleaegse ministri Essensoni külaskäiku tehti tsehhi laoruumid puhtaks ja tühjaks. Minister jäänudki seisma ühe laoukse taha. “Ta rääkis kergelt susistades. Ütles, et näita miš šul šiin on,” kirjeldas Rohumäe juhtunut. “No ma tegin ukse lahti ja nägin, et keset ruumi istub ilmatu suur rott ja jõllitab vastu. Ma pidin häbi pärast maa alla vajuma.” Minister aga öelnud roti suunas: “No šul ei ole ka šiit midagi võtta.”

Mati Krupi jutu järgi käis lihalõikaja töö vanas kombinaadis käsitsi, jõudu läks kõvasti vaja, sest loomakered tuli lauale vinnata. Palk oli tolle aja kohta aga päris kena, algul 130 rubla, hiljem 160-165 rubla kuus.

Esialgu kombinaadis sööklat polnud, hiljem ehitati. “No selliseid portse ei saa praegusel ajal kusagilt,” arvab Krupp. “Pool suppi maksis vist 5 kopikat, praad 17 kopikat. Kombinaat tasus ülejäänud hinna.”

Olev Rohumäe sõnul sai töötajatele ikka üht-teist lubada. Aga poodidesse toodangut ei jagunud. “Olid üleliidulised fondid, vabariiklikud ja kohalikud fondid,” selgitas ta defitsiidi tagamaid. “See oli keeruline aeg: ühelt poolt pidid tootma, teisalt majandeist loomad vastu võtma.”

Pakkumine põllumajandusest olnud tohutu, ületades kolm-neli korda kombinaadi võimsuse. Suurte koguste tõttu kukkusid kord sisse külmhoone jahutuskambri lae rippteed koos tapasooja lihaga. Hoone ise olnudki täiesti pude, selles täheldatud temperatuurist tingitud 10sentimeetriseid kõikumisi.

“Eks see vana lihakombinaat töötaski kogu aeg usus, et uus tuleb. Kui mina 1979. aastal sinna tööle läksin, juba siis kõneldi uuest,” meenutab Rohumäe. Tema sõnul aidanud uue kombinaadi Rakverre tulekule kaasa ka rändpunalipud, mida vana ettevõte pidevalt vastu võttis.

Suur puudus olnud tollal tööjõust. Kuuekümne kuuendal aastal aetud isegi kontoriinimesi tsehhi, ka 20-30 Nõukogude armee sõdurit oli vahel abis.

Vorsti ja viinerite ostu võimaluse andmine oli tollal ettevõtte seisukohalt väärt kapital. Äri aeti põhimõttel - vorst vorsti vastu. Vorsti vastu sai vahetuskaubana igasugust materjali: rauda, laudu ja muud. Lauamaterjal jõudis kohale isegi Karjalast.

Soomlastega uued tuuled

Uue lihakombinaadi ehitust Rakveres võib kahtlemata nimetada sajandi ehituseks. Eelkõige sellepärast, et seda ühes nõukogude vabariigis hakkasid ehitama soomlased, kapitalistliku heaolumaa esindajad.

Et ehitama tulevad soomlased, polnud algul sugugi kindel, tellija oli ju gigantne üleliiduline instituut. Aga tollased võimud teinud omalt poolt kõik, et just soome ehitajad hoonet püstitama hakkaks. Kõigile oli selge, et siis on tagatud ka kvaliteet. Kuigi mööndusi muidugi tehti, näiteks üleliiduliste nõuete järgi rajati hooneseinad raudbetoonist.

Mõistagi tekitas riigi julgeoleku eest seisjatele probleeme, et nii palju kapitalistliku maailma esindajaid ühte väikelinna tuleb ja siin vabalt ringi liikuda võib. Rohumäe sõnul olnud kõne all koguni soomlastele liikluskeelu kehtestamine. Tollane rajooniülemus Lembit Kaljuvee aga polnud nõus seda tegema, vaid andnud julgeolekubossidele mõista, et eks nemad hoidku vajadusel silm peal.

Nii palju soomlasi polnud varem Rakveres tõepoolest nähtud. “Ehituse lõpupoole, kui algas ka seadmete montaaž, elas naaberriigi töölisi kahes Lembitu tänava ja pooles Side tänava kortermajas, peale selle rendipindadel. Kokku võis olla umbes 600 inimest,” pakub Rohumäe.

Mati Krupp mäletab, et Side tänava maja ümber ehitati isegi võrkaed ja pandi püsti valveputka. Et aga külalisehitajad selle vastu kõva protesti tõstsid, eemaldatud need üsna varsti.

Uue lihakombinaadi valmimisega seoses meenub Olev Rohumäele veel, et käivitamisel tuli saavutada liinide maksimaalvõimsus. Et tööjõudu esialgu ei jätkunud, tehti seda osade kaupa. “Soomlastel oli seks puhuks töötajaile ette nähtud preemia – pakk kohvi,” ütleb Rohumäe.

Kuid entusiasm olnud kõigil suur. Töötati välja uute toodete retseptid. Mäletatakse praegugi, kuidas maitsesid Rakvere uue kombinaadi pihvid ja kuulsad Rakvere viinerid. Kavandatud pelmeenitsehh jäigi käivitamata, sest külmkambriga püüti sobitada Vene seadmeid.

Uue lihakombinaadi toodang tuli aga kvaliteetne sellepärast, et nüüd programmeeris töötlemise režiimid masin, vanasti sõltus kõik inimesest.

Ka turusuhted hakkasid 1990ndatel muutuma.

“Tulid kooperatiivid, kes hakkasid ise tooteid müüma, põllumeestele tegime teenustöid. See oli nõndanimetatud Eesti NEPi aeg,” iseloomustas Rohumäe tollaseid majandussuhteid.

    Tagasi üles