Kultuur: Jaanika Juhanson mängib 12 tooli ja rõõmuga

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Hetk kahe proovi vahel. Veel viimaseid päevi otsib lavastaja Jaanika Juhanson koos Rakvere teari näitlejatega vormi Ilfi ja Petrovi “12 toolile”.

FOTO: Arvet Mägi

Rakvere teatri noor lavastaja Jaanika Juhanson armastab teatris kujutluspiltidest sündivaid maailmu, mis ei pea olema lõpuni lahti seletatud. Esietenduv “12 tooli”on mäng igas mõttes.

Olete Rakvere teatri vastne palgaline lavastaja. Mis tõi teid Rakverre?

Esialgu käisid läbirääkimised vaid ühe lavastuse lavaletoomiseks. Aga ilmselt minu varasemad tööd ja jutuajamistes peanäitejuht Üllar Saaremäega avaldatud vaated teatrile kujundasid seisu nii, et olen nüüd siin koosseisuline lavastaja. Samas on mul töid ka mujal, näiteks paralleelselt on raadioteatris valmimas kuuldemäng Henno Käo lasteraamatu “Oliüks” põhjal.

Olete öelnud, et olete raadioteatrist vaimustuses. Miks?

Kuuldemäng on teater väga tinglikult, kuigi sealgi on näitlejad ja luuakse kujutluslikku maailma. Minu arvamust mööda on raadioteatri tööprotsessil isegi rohkem sarnasust filmi tegemisega. Kõigepealt võetakse lugu linti ehk salvestatakse, siis monteeritakse. Kui nn tavalise lavastuse lõppfaasis lisandub järjest uusi asju ja inimesi, on kuuldemängus risti vastupidi - montaažis oleme helirežissöör Külliki Valdmaga ainult kahekesi stuudios. Lisaks suudab kuuldemäng talletada hetke - mõni häälevärahtus võib näitlejal õnnestuda vaid ühes duublis, kuid kui see on juba lindis, on see alatiseks olemas. Vähe sellest - lavastajal ja helirežissööril on vaba voli välja valida ja kokku panna just need hetked, mis on mõjusaimad.

Kuuldemängu puhul on kõige võluvam aga fantaasia osakaal. Kui näitlejatöögi on raadioteatris kild killu haaval kokku kleebitav, siis isegi ruumid ehitab lavastaja vaid õhust ja helidest. Näitlejal ei pruugi salvestuse käigus ettekujutustki olla, millisesse ümbrusesse ta paigutub. Ning ka kuulaja võib tegelase ja atmosfääri kujutleda just selliseks, nagu ta fantaasia võimaldab.

Mis teid teatris huvitab?

Mind huvitavad publikutõlgendusele ruumi jätmine ja kummalised lood. Kuid iga lugu võib esitada erinevate vahenditega. Ja mind köidab pigem heas mõttes kunstlik ja veidi groteskne mängustiil. Ka minu lavastus “12 tooli” ei ole Ilfi ja Petrovi raamatu illustratsioon, kus järjest sõidavad ette ajastulikud majad ja toad, vaid mänguvõttestik on üsna kujundlik. Palju põhineb näitlejapoolsel panusel - peale peategelasepaari, keda kehastavad Peeter Jakobi ja Margus Grosnõi, on teistel näitlejatel keskmiselt seitse väiksemat ja suuremat rolli.

Miks seisab enamikus teie töödes loo autori nime ees või taga Jaanika Juhansoni nimi? Kas teos on üksnes alus mänguks?

Küllap see nii ongi. Mind huvitava lavastuse eeldus ei ole isemängiv dialoog, vaid võimalus uue fantaasiamaailma tekkeks. Et mind paeluvad kujutluspildid on enamasti visuaalsed, siis ei tee ma ka stsenaariumi sajaprotsendiliselt valmis. See annab suurema tõlgendusvabaduse. Võtan hoopis loost osad, mis mind paeluvad, ning seda materjali hakkame koos näitlejatega kujundama, kärpima, ümber tõstma ja ootamatusse konteksti asetama. Ja eks mõtted muutuvad ka tegevuse käigus. Tekst pole lavastuse eeldus, vaid vormub protsessis.

Kas sellepärast oletegi teeninud mittekonventsionaalse lavastaja tiitli?

See on muidugi väike liialdus. Tegelikult elame ikkagi XXI sajandil, kus teatris midagi eriti uut ei leiuta. See ei ole ka eesmärk. Tegelikult – iga vorm on minul isiklikult lihtsalt vajalik selle konkreetse materjali esitamiseks. Näiteks kuuldemängud on mul suisa traditsioonilised.

Mittekonventsionaalsus tähendab võib-olla hoopis kangekaelsust sellest kinni pidada, mis mind teatris huvitab. Ilmselt püüangi ise teha selliseid lavastusi, nagu mulle endale meeldiks saalist vaadata. Mulle meeldivad lood, aga need ei pea olema tingimata väga loogilised. Mulle meeldivad saladused nende lugude sees. Uued veidrad maailmad. Inimeste siseilmad. Mõtted ja psühhoosid.

Miks valisite lavaletoomiseks just Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi “12 tooli”?

“Kaksteist tooli” ja “Kuldvasikas” on raamatud, mida ma võin suvalise koha pealt lahti võtta ja lõiguti lugeda, kui mul on halb või olen väsinud. See annab mulle jõudu. Sest minu jaoks ei ole see lihtsalt kelmikomöödia, mulle on tähtis Ostap Benderi elurõõm. Mängurõõm ja elujanu.

Seda materjali annaks teha väga mitmeti – ka väga ühiskonnakriitiliselt, väga karmilt. Samuti väga ajastutruult. Kuid minul ei saagi olla mingit arvestatavat nõukogude viidete ja leksika taaka, kuigi olen olnud isegi paari aasta jagu pioneer. Minu vaatenurk, mis lavale jõuab, on muinasjutt täiskasvanutele. Ega toolid või varandus neis polegi Benderile nii olulised, pigem tema totaalne energia ükskõik mille saavutamisel. Tema jaoks on oluline mängu ilu.

Kas pole raske lavale tuua endale nii olulist teksti?

Vastupidi, ma ei pelga puutuda seda, mis on mulle püha või kallis. Pigem just peab, et tunda ja aru saada, mis see on või kuidas see mulle korda läheb. Vahel peab julgema teha asju katki, et väärtustest aru saada. Teatud piirides lõhkumine võib isegi tervistav olla. Nagu ka teatris või elus pole täiuslikkus eesmärk omaette. Elus asi ongi see, mis on natuke katki, nagu inimene on huvitav, kui ta pole perfektne, pole nukk. Just nurgad iseloomudes, teatris, raamatutes on need, mis mind köidavad. Seda loovat katkisust nimetan ma ise positiivseks veaks.

Inimestel on kindlasti oma ettekujutus sellest raamatust.

Loomulikult on kõigil oma kallid kujutlused ning paljudesse on jäänud ka helge mälestusena Sahharovi või Gaidai üsnagi raamatut ümber jutustavad filmid. Kuid sama tegelast saab elavaks teha mitmeti, leida see aspekt, mis just sind huvitab. Meie lavastus ja meie Bender on vaid üks võimalusi.

Olete jõudnud juba asutada ühe või koguni kaks teatrit – Assauwe teater ja Teatrilabor. Kuidas sünnivad teatrid?

Teatrilabor on Assauwe teatrist välja kasvanud. Assauwe teater sündis kolm aastat tagasi Eesti teatri- ja muusikamuuseumi juurde. Algus on lihtne, kuid samas uskumatu nagu igasugused tekkelegendid ikka. Minu hea sõber Kirsten Simmo oli värskelt saanud muuseumi teatriosakonna juhatajaks. Arutasime plaane, kuidas küll muuseumi juures võiks toimuda ka teatrietendused. Siis leidsin äkki, et kuule, teeks oma teatri. Kirsten oli mõnevõrra hämmeldunud. Ütlesin, et tulen homme programmiga. Nii oligi. Siis lisandus juba teise asutajaliikmena Kirsi Ansper, kes õppis Viljandis kultuurikorraldust. Siis veel üks ja teine, seejärel registreerisime MTÜ. Siis tuli nime- ja struktuurimuutus Teatrilaboriks.

Tegelikult on sellise asja tegemiseks vaja tohutut entusiasmi. Olime kõik üliõpilased ja tundsime, et see on meie arenguks vajalik, et me ei suuda jääda ainult Viljandisse kooliseinte vahele, meil oli vaja rohkem, kaugemale, avaramalt. Seda, kuhu ja kuidas Teatrilabor ja meie temaga edasi liigume, näitab lähiaeg.

Enne kui õppisite TÜ Viljandi kultuurakadeemias lavastajaks, lõpetasite Tartu ülikooli teatriteaduse ja kirjanduse erialal. Kui palju on lavastajatöös sellest kasu?

Lavastamine on tihedalt seotud lavastaja isikuga, tema kujutluspiltidega, valikutega, maitsega. Minu ülikooliajal oligi eelkõige isiksuslik mõju – tänu sellele ma lihtsalt olen niisugune inimene, nagu hetkel olen.

Teatri suunas olen liikunud aga päris kaua. Pärast Keila I keskkooli läksin Tartusse õppima teatriteadust ja kirjandust. Nimelt sel aastal lavakasse vastuvõttu ei olnud. Pealegi olen alati tahtnud rohkem saada lavastajaks kui näitlejaks. Tartus aga tundus, et pole selleks veel õige aeg, et olen liiga noor, pean ise veel mõtlema ja ringi vaatama, enne kui teisi sütitama hakkan. Tartu-aega kuulusid muu hulgas Mati Undi lavastused, ülikooliseltskond, korporatsioon, kuhjade viisi raamatuid, rahvaluuleekspeditsioonid ja Kaitseliidu õppused.

Olete teinud ja teete lisaks lavastamisele õppejõutööd.

Olen päris pikka aega õpetanud meediasuhtlust ja teatriajalugu. Praegu õpetan Viljandis raamatukogunduse üliõpilasi, aga olen ka Von Krahli teatri kureeritava TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti esimese kursuse Tallinna-poolne organisatoorne tugi.

Mis tuleb pärast “12 tooli”?

Juba kevadel hakkan Rakveres lavastama lastele “Onu Remuse lugusid”, mis saab loodetavasti olema värviline ja rõõmus tegemine. Esietendub kohe järgmise hooaja algul. Sügise poole tuleb Teatrilaboriga Olimar Kallase koomiksi “Seiklus Sekontias” põhjal audiolavastus. Umbes samal ajal jätkame tantsuetenduse projekti noore videokunstniku Martin Sookaela ja koreograaf Renate Keerdiga. Küllap tuleb neid tegemisi veel. Püüan teha võimalikult erinevaid asju erinevates kohtades. Et olen üsna impulsiivne tegelane, peab mul küll olema üks läbiv liin, millest kinni hoida, aga selle kõrval ka palju teisi asju, et mitte närbuda, vaid värske püsida.

Mis on see läbiv liin või teema?

Ühest küljest muidugi puhtorganisatoorne – näiteks hetkel siin, Rakveres, lavastajakirjas olemine. Teisalt teatav teemakobar. Mäng on üks märksõna, millest mu lavastused kipuvad rääkima. Mind huvitab, mis on inimese peas, aga mitte psühholoogilise realismi kujul, pigem heitlike maailmapiltidena. Minu lavastused on mingit pidi tegelaste sisekaemused.

Ka “12 tooli” puhul võib öelda, et see on sündinud ühe vana mehe mõtetest, kes kutsub mängu välja, kutsub välja sellise tegelase nagu Ostap Bender ja osutub ise ühel hetkel Vorobjaninoviks. Tegelikult võib seda lugu pidada ka ühe vana näitleja looks, kel on jäänud Bender mängimata. Ja ühe noore näitleja looks, kellele Bender on esimene läbiv suurroll. Ja looks nende kahe näitleja, kahe põlvkonna kohtumisest. See liin on antud lavastuses vaid väga vihjeliselt, kuid selline fantaasia- või unenäomaailma raam on praktiliselt igas mu lavastuses. Lood, mis on inimese sees ja peas.

Missugune on Rakvere teater seestpoolt vaadates?

Rakvere teatril on Eesti teatrite hulgas avatud ja sõbraliku teatri imago. Aeg, mis olen siin olnud, ainult kinnitab seda. Ma hindan siinsete inimeste, nii näitlejate kui tehnilise ja korraldusliku koosseisu soojust ja valmisolekut koos mõelda, samas suunas töötada, lahendusi leida. Tunnen, et see on mul praegu täpselt õige koht, kus olla.

Kui tuttav olete Rakvere linnaga?

Varasemast ajast niipalju, kui sai Baltoscandalitel käidud. Ega ma ole nüüdki veel täiesti kodunenud, sest päevad teatris on üsna tihedad. Olen jõudnud jalutada tammikuni välja ja teiselt poolt käinud tiiru pargis.

    Tagasi üles