Vahel armastatakse meil kahest Eestist rääkida. Tundub, et majanduskriisi tingimustes on see tõepoolest tõeks saanud.
Kiri: Rohkem inimlikkust, härrad Swedbankist ja Eesti Energiast!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tavaliselt mõeldakse kunstnike ja laiemalt võetuna üldse loominguliste inimeste puhul nii, et nad elavad justkui omas maailmas - neile on kõige tähtsam looming ja praktilise elu küsimustes on nad justkui pisut saamatud. Sellega ollakse harjutud ja niisugust ellusuhtumist peetakse isegi loomulikuks.
Viimasel ajal on aga häirivalt palju fakte selle kohta, et on veel seltskond tegelasi, kes elavad mingite ainult neile mõistetavate reeglite järgi.
Kui igapäevaelu probleemide tõttu, millega paljudel tuleb kokku puutuda, teab majanduskriisi finantsilistest raskustest praktiliselt kogu elanikkond, siis leidub majandustegelasi, kes otsustavad inimestest viimase välja pigistada.
Nii võib Swedbanki või Eesti Energia ees makseraskustesse sattunud inimene avastada, et tema käest tahetakse inimliku kohtlemise asemel täiendavat raha välja pressida.
Kuidas siis teistmoodi nimetada praktikat, mille kohaselt õigeks ajaks maksmata jäänud arve peale saadetakse sajakroonine meeldetuletusarve.
Tsiteerides klassikuid, on nüüd küll paras hüüatada, et tule taevas appi! Niisuguste käitumismallide kasutamine nimetatud kahe ettevõtte (aga võimalik, et veel kellegi) poolt on äärmiselt küüniline.
Enamikul juhtudel ei jäta inimesed oma arveid õigel ajal tasumata mitte hooletusest või kuritahtlikkusest, vaid elementaarsest rahapuudusest.
Kui siis oma head tahet ilmutatakse sellega, et püütakse osagi arvel kirjasolevast summast ära maksta, valatakse sulle nagu kapaga külma vett kaela, ähvardades küll maja või korteri mahamüümisega (kui see on laenu katteks), küll elektri väljalülitamisega.
Härrased Swedbankist ja Eesti Energiast, tulge maa peale tagasi! Laskuge alla oma kabinettidest, vestelge inimestega ja looge endale tõene ettekujutus sellest, millises majandussituatsioonis me praegu viibime.
Teil on olemas tänapäevased sidevahendid, kasutage neid! Helistage võlglastele ja tehke ka pisut sisulist tööd, selmet kasutada suure malaka poliitikat!
Kas tõesti on Eesti inimesed teie jaoks eelkõige potentsiaalsed kurjategijad, keda peab oma kompetentsuse piires ähvarduste ja karistustega mõjutama?
Uskuge mind, lihtne inimlik suhtumine on palju enam väärt. Kasutage siis seda, mitte ärge küsige ühe klahvilevajutuse eest 100 krooni, ja nii iga kuu.
Ei tahaks uskuda, et need saamata jäänud sajad kroonid teie ettevõtted pankrotti ajavad. Ja ärge püüdkegi sellist rahateenimise viisi kuidagi rahvusvaheliste tavade või igapäevase äripraktikaga põhjendada. Selline suhtumine majanduskriisi ajal lihtsalt ei sobi.