Rain Veideman - Kossumänguga maailma vallutama

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rain Veideman.

FOTO: Tiiu Veersalu

Tarva särgis mängiv noor korvpallur Rain Veideman teeb Eesti meistriliigas silmapaistvat tähelendu: tarmukale Haljala noormehele avanes meeste rahvuskoondise uks.



Juba enne kooliminekut naabripoisi pealekäimisel selgeks õpitud kossumängust on saamas elu sisu, kannustajaks soov teenida leiba profipallurina.


Eesti korvpalli meistriliigas tipu veerele tõusnud Rakvere Tarva meeskonna üks alustalasid Rain Veideman liigub kossuplatsil vilkalt ja nauditavalt nagu kala vees: kord patsutab palli platsi ühes servas, hetk hiljem tuiskab juba välgukiirusel üle väljaku vastassuunas.

Mingi imetabase osavusega oskab see 18aastane mängumees leida kahe meeskonna segasummas endale õige koha ja teha oma töö ära niipea, kui palli pihku saab.

Olgu siis puändiks kiire ja tulemuslik sööt või kahe-kolme punktiga lõppev pealevise. Rääkimata vabavisetest, mil ta palli kadestamisväärse kindlusega korvi sokutab.

Ja niiviisi kõik nelikümmend mänguminutit, meistriliiga 22 mängu, milles toob võistkonnale keskmiselt 14,5 punkti. Vaid mõneks harvaks hetkeks lubab treener noormehe pingile istuma, hinge tõmbama.

"Kõige tähtsam on oskus mängu lugeda, mängida hästi ka ilma pallita," peab mõne aasta Tallinnas Audentese spordikoolis õppinud, praegu taas kodukandis Haljala gümnaasiumis õppiv Rain väljakunägemist ja mõttetööd korvpallimängus oluliseks.

Õnn olla Tarva pallimees

Noortekoondise pallurina mitmel aastal Eesti eest mänginud noormees treenib Tarva ridades suve lõpust saadik, kui meeskond hakkas hooajaks valmistuma.

"Andres kutsus juba siis, kui olin üheksandas klassis, natuke aega käisin, aga tahtsin ikkagi Audentesesse minna, võrkpallurist õde oli selle tee läbi käinud, tahtsin samuti Tallinna elu maitsta, maailma avastada," räägib Rain. "Aga ära tulin kohe, kui Sõber läinud suvel jälle kutsus, seal polnud enam midagi teha, korvpall hakkas koolis alla käima."

Tarva juures seevastu on Raini sõnutsi kõik tasemel: mängitakse kiiret ja lahtist euroopalikku korvpalli, on meeldivad kaaslased, kelle hulgas temasuguseid noorukesi kossumehi, aga ka nimekaid vanameistreid, on head treenimise tingimused ja mõistagi suurepärane peatreener.

"Andres Sõber on väga vägev treener, ta on parim, kes mul kunagi olnud, ta on alati nii positiivne, julgustav, hooliv, viskab nalja, oskab motiveerida. Seda nii korvpallis kui väljaspool sporti. Püüab ikka hea sõnaga läbi ajada," kiidab Rain juhendajat. "Tarvasse sattumine oli minu jaoks üleüldse suur õnn. Tahan siin vähemalt aasta veel olla ja mängida."

Seda, et saab harjutada koos kõva mängumehe Valmo Kriisaga ning nüüd ka Eesti korvpalli suurkuju Martin Müürsepaga, peab korviväljakul mängujuhi rolli täitev Rain suureks plussiks: saab silmanurgast kiigata, kuidas tuusad üht või teist asja teevad ning õppust võtta.

"Arvan isegi, et kui Kriisat Rakveres poleks, siis ei oleks mina ka nii head hooaega tegemas," toob Rain esile kasu, mida oma olemasoluga võivad tuua tipud ühes väikelinna tiimis. "Nad on meeskonda hästi sisse elanud, suhtuvad kõikidesse väga sõbralikult, mingit vahetegemist pole."

"Vanad" pallimehed julgevat tema sõnul trennis vahel Sõbraga vaielda ja omi plaane ette sööta. "Mina hoian küll oma suu kinni, teen ära, mis vaja. Kõik on minu jaoks niigi huvitav," tunnistab Rain.

Gümnaasiumi lõpuklassi poisina pole tal just kerge kõrgliiga meeskonna treeningurütmi järgida. See nõuab kaks korda päevas treenimist ning muud peale korvpalli tema ellu suurt ei mahugi.

"Hommikul olen koolis paar tundi, siis sõidan Rakverre esimesele treeningule, sealt tagasi kooli ja seejärel koju puhkama. Pärastlõunal hüppan jälle autosse ning kihutan linna õhtusesse trenni, koju jõudes olen päris läbi, arvutiski ei viitsi enam surfata," kirjeldab Rain oma päeva.

Ees ootab "tappev" suvi

Kool on talle vastu tulnud, lubab kahel hommikul tundidest puududa. Et seda usaldust ära teenida, tuleb edukal kossumehel õppetükke tehes kõvasti pingutada. See pole kerge.

Kerge ei tule ka suvi. Eesti korvpalliliidu teate kohaselt on Rain ühes nelja tarvalasega arvatud Eesti meeste rahvuskoondise kandidaadiks. See tähendab higi ja vaeva järele lõhnavaid laagreid koondise peatreeneri Tiit Soku käe all ning neid "tapvaid" suvesid on Rainil noortekoondise pallurina olnud järjestikku juba kolm.

"Teisiti ju paremaks ei saa, tuleb see kadalipp läbi teha ja vastu pidada," tõdeb ta, kirjeldades pikalevenivate treeningutega harjutuspäevi palava päikese käes. Need erinevat suuresti lühikestest, aga intensiivsetest Tarva trennidest Rahu hallis.

Laagrisuvele mõeldes võib paljudele kossusõpradele muret teha, kuidas Raini paremast jalast veidi kõhetum vasak jalg, mille lihased on mingil põhjusel arengus maha jäänud ning seetõttu ka natuke nõrgemad, rängale koormusele vastu peab.

"Seni olen hakkama saanud, jalg on nüüd, mil kaks korda päevas treenin, pisut tugevam ka," ei tee Rain jalaveast suurt probleemi. "Saan abi, aga mitte arstidelt. Teen kodus raviharjutusi ja loodan parimat."

Probleemi ületähtsustamata vuristab ta ette spordimeeste nimesid, kes jõudnud omal alal maailma tippu hoolimata sellest, et mõni ihuliige puudu, üks jäse lühem kui teine.

"Tahan jõuda Eestist välja mängima mõne klubi juurde, teenida leiba profikorvpallurina," avaldab Rain oma tulevikuunistuse ja ühtlasi eesmärgi. "Eeskujusid mul ei ole, ise olen endale eeskujuks."

Muhedad mehed koos

Koondise peale juttu tagasi viies mainib Rain, et kahjuks pole kandidaadiks kaasatud Tarva meeskonnast Kristo Saaget. "Kristo on võib-olla keerulise iseloomuga, aga ta on inimesena huvitav, lahe kaaslane ja isikupärane mängija, kes kindlasti annaks koondisele värvi juurde," leiab Rain.

Sõbralik sell on tema sõnutsi teiste mõnusate tarvalaste hulgas ka meeskonna ainuke võõrleegionär - kanadalane Richard Anderson, kellel on Eestiga soojad suhted ning kes võtvat siinset elu ja tööd Tarva koosseisus südamega.

"Ta on osavõtlik, huumorimeelega ning kossutermineid mõistab eesti keeleski," kiidab Rain turjakat kolleegi.

Mõni nädal tagasi näitas Rain koos tiimikaaslase Reinar Hallikuga välja oma head tahet ja hingeminevat sooja suhtumist, kui mõlemad veetsid korvpallurite esindajatena päeva spordihallis lastekodulaste seltsis sportides.

Korvpalluriks käsu korras

"Algul olin küll hirmul, mõtlesin, kuidas lastega jutule saan, aga pärast kui korvpalliviseteks läks, tuli kõik iseenesest - lapsed olid jutukad, vastasin küsimustele, jagasin autogramme. Tohutult positiivne üritus, hea tunne oli," räägib Rain.

Mitte miski temas ei reetnud tol spordipühapäeval, et seljataga on unetu öö, et päev varem kõhuviirust trotsides palliplatsil rügades ei tahtnud pall kuidagi korvi minna, et püstipüsimiseks tuli meeskonna arstipaunast appi võtta nuuskpiirituse pudelike.

"Mis parata, ka selliseid päevi võib ette tulla, kui mäng ei laabu," nendib ta elutargalt. "Pikalt põdeda ja nina norgu lasta pole mõtet, tuleb uus ja parem päev."

Aga millal ja kuidas üks Haljala poiss üldse korvpallimänguni jõudis?

"Vastu minu enda tahtmist, käsu korras, olin siis kuue- või seitsmeaastane," paiskab Eesti korvpalli tulevikulootus muiates välja uskumatuna tunduva tõsiasja.

"Naabripoiss käis kõvasti peale, oli visa vend. Võttis kratist kinni ja viis õuele, õpetas põrgatama ja palli söötma. Tegi reeglid selgeks. Korvini visata algul ei jaksanud, see oli liiga kõrgel," meenutab Rain rohkem kui kümne aasta taguseid aegu.

Koduhoovis palliplatsil sahmerdasid Haljala poisid teinekord hilisõhtuni välja, kuni emad nad tuppa sööma hõikasid. Aastaid hiljem viis seesama naabripoiss Raini Rakverre treener Jaan Malmbergi juurde.

"Hakkasime võistlustel käima ning korvpallimäng osutus päris huvitavaks. Nüüd ei vahetaks ma seda ala mitte millegi vastu. Kaifin mängimist täiega," lõpetab Rain jutu korvpalluriks saamise teest. Teest, mis on alles üsna alguses, aga laseb loota, et kujuneb pikaks ja kirevaks.

Teised Rainist

Meelis Kari
Haljala gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja

Raini õpetan esimest aastat, kehalise kasvatuse valis ta endale üheks eksamiks ning valmistub selleks tõsiselt. Andeka poisina pole talle ükski spordiala ega harjutus raske. Näiteks tireltõusu, millega paljud jännis, tegi tema tunnis hoobilt ära. Usun, et ta oleks mõnel teiselgi spordialal võimekas tegija, aga ta armastab korvpalli, see on talle suur asi.

Enda arendamiseks teeb ta ka kodus kõvasti tööd, olen näinud teda hommikuti enne koolitundide algust jooksmas, õhtuti jõusaalis rassimas. Rain on hästi kohusetruu, ei toimi kunagi uisapäisa. Usaldab oma treenerit, peab temaga alati nõu, kui vaja kooli või valla eest võistlema minna. Ning annab endast igal pool maksimumi.

Usume kõik, et ta jõuab kaugele, teeb Haljalale kõvasti nime. Suureks toeks on talle vanemad ja õde Triin, kes on mitmekordne Eesti meister võrkpallis.


Jörgen Nirgi
sõber

Rain on väga hea sõber. Mõnus sell, aitab alati, kui tema abi vaja läheb, annab nõu, kui miskit mureks. Elame ühes majas ja oleme sõbrustanud juba sellest ajast, kui lasteaias käisime. Rain on väikesest peale olnud väga osav kõiksuguseid pallimänge mängima või mis tahes sporti tegema.

Nüüd me nii tihedalt enam ei suhtle, aga koolis räägime ja vahel saame ka õhtuti kokku, ajame juttu. Korvpallis on ta ikka väga kibe käsi oma vanuse kohta, teeb silmad ette endast vanematelegi. Käime sõprade pundiga alati tema mänge vaatamas.

RAIN VEIDEMAN
sündinud 1. oktoobril 1991. aastal
õpib Haljala gümnaasiumi XII klassis
liitus 2009. aastal BC Rakvere Tarvaga
ühes mängus visanud tänavu keskmiselt 14,5 punkti
mänginud Eesti noortekoondisega tiitlivõistlustel
2010. aastal kutsutud Eesti meeste rahvuskoondisesse

Tagasi üles