Loodus: Mudakonn laulab pulmalaulu lombi põhjas

Mudakonn Foto: Siim Veski

Kahepaiksed on oma talvekorteritest - urgudest, maapinnast, keldritest, vundamendipragudest ja kännualustest - välja roninud ning võtnud ette kevadrände veekogudesse.

Soojadel kevadöödel võib olla väga suur hulk konni liikvel. Rände ajal üle­tavad konnad ka maanteid, mistõt­tu tuleks lähiajal autoga sõites tähelepanelik olla ja konnade rändepaikades kii­rust vähendada. Või veel­gi parem, kui teele jäänud konnad sealt lihtsalt teeserva tõstetaks.

Kõik Eesti kahepaiksed vajavad sigimiseks vett ja nende areng toimub moondega - viljastatud munarakust areneb kõigepealt vastne ehk kulles, kes elutseb veekogudes ja hingab lõpustega. Paari-kolme kuu möödudes areneb vastne täiskasvanud looma sarnaseks ja väljub veekogust kuivale maale.

Aprillist maini on väikeveekogudes (üleujutatud luhtadel, kalavabades tiikides) kuulda ja näha mitmeid meie kahepaikseid. Ühte Eesti ohustatumat liiki - mudakonna - võib kuulda maikuuõhtutel näi­teks Porkuni loo­dus­kait­se­ala veekogudes.

Mudakonn on väike (umbes 8 cm pikkune) ümariku kehaehitusega kahepaikne. Tema halli siledat nahka katavad pruunikad laigud. Kollased punnis silmad on erinevalt teistest kahepaiksetest vertikaalsete pupillidega. Pealael silmade vahel on hästi märgatav kumerus.

Mudakonna aitab teistest konnadest eristada ka mõlemal tagajalal olev kühvlitaoline köbruke, mis meenutab sõrmeküünt. Sageli lõhnab mu­dakonn üsna tugevasti küüslaugu järele.

Kaevumiseks kasutab mudakonn tagajalgu. Pehmesse pinnasesse kaob ta, tagaosa ees, vaid paari minutiga.

Kevadel tulevad mudakonnad lom­­pidesse ja tiikidesse kudema. Nen­­de häälitsused ei kosta kaugele, sest isasloom häälitseb vee all, lombi põhjas. Pulmalaul meenutab vaikset koputust.

Mudakonna kudu on nöörjas. Kulleste areng moondeni kestab kuni 100 päeva, mis on tunduvalt kauem kui teistel Eesti kahepaiksetel. Täiskasvanud mudakonnad talvituvad maasse kaevunult.

Eestis on mudakonn oma levila põh­japiiril, kõige põhjapoolsem leiukoht on teada Pandivere kõrgustikult. Peamiselt elab ta Lõuna- ja Kagu-Eesti liivase ning savise pinnasega aladel. Kaevuva eluviisi tõttu väldib ta kiviseid piirkondi.