Keeletammikus juurdub Ain Kaalep

Tänavu otsustas valitsus määrata Wiedemanni keeleauhinna Ain Kaalepile. Foto: Margus Ansu

Wiedemanni keeleauhinna tänavusele laureaadile Ain Kaalepile pühendatud keelepäev Väike-Maarjas keskendus mitmekülgsele luule- ja keelemehele ning auhinna olemusele.

"Ain Kaalep on ulatuslik," iseloomustas paljutahkset kirjanikku haridus- ja teadusministeeriumi keelenõunik Jüri Valge.

Valge sõnul ulatub Ain Kaalepi tegevus eesti keele fonoloogilise struktuuri detailkäsitlusest "Pikse litaania" võimsuse ja kõikehõlmavuseni.

Et Ain Kaalep ise keelepäeval kohal ei viibinud, oli Valge sõnul seletatav tema väga suure vastutustundega. "Ta ei tahtnud riskida tervisega ja ütles, et kasutab seda aega, mil me siin oleme ja temast räägime, luuletamiseks," lausus nõunik ja andis kokkutulnuile edasi Ain Kaalepi südamlikud tervitused.

Ain Kaalepi mõtteid said koosolijad kuu­lata katkenditena intervjuust Eesti rahvusringhäälingu saatele "Keelekõrv" ning Wiedemanni keeleauhinna puhul salvestatud videomõtiskluse­le.

Poiss sõnaraamatuga

Kaalep mainis, et juba koolipoisina meeldis talle Wiedemanni sõnaraamatut sirvida. "Sellest peale on mul Wiedemanni sõnaraamat olnud alati käepärast, küll tõlkimisel kui ka ise ilukirjandust luues," sõnas laureaat.

Väike-Maarja õppekeskuse III kursuse õpilane Siiri Randmaa vaatles ettekandes Ain Kaalepit kui sõnaloojat ja tõlkijat. Keeleteadlane ning Wiedemanni keeleauhinna laureaat aastast 2003 Mati Hint kandis ette teksti, millele oli eelnevalt saanud heakskiidu Ain Kaalepilt.

Mati Hint meenutas, et Wiedemanni keeleauhinna loomisel oli kõige suurem osa Jüri ja Irma Sillal ning Rudolf Rimmelil, kes 1988. aastal tulid mõttele auhind luua ja tegid selle ka teoks.

"Jüri Sild oli tollal Energia kolhoosi esimees, Rudolf Rimmel aga kommunistliku maailmavaatega idealistlik eesti luuletaja ja toimetaja," lausus Hint ja märkis, et iseseisvas Eestis justkui soovitaks, et auhind tekkinuks kuidagi teisiti.

"Neist tõsiasjadest poolvaikimine ei oleks aus. Aus oleks tunnistada, et ka isamaavaadete vasemal serval on olnud inimesi, kellele eesti keele ja kultuuri püsima jäämine on olnud tähtis. Nii tähtis, et selle nimel tehti tegusid. Auhinna rajajate mure isamaa ja eesti keele pärast ei olnud vähem siiras ega vähem kirglik kui nende oma, kes on saanud selle auhinna," rõhutas ta.

Keeleauhind kui pai

"Wiedemanni auhind on muutunud eesti keeleteadlaste ja keelega ­tegelejate seas üheks kõige hinnatumaks tunnustuseks," ütles Hint. Erinevatelt keeleuurimisaladelt pärjatud laureaate seobki Hindi arvates kiindunud, peaaegu kirglik suhe eesti keelega. "Kaalep on eesti ­keelesse kiindumise eeskuju," tõdes ta ja lisas, et Ain Kaalepi soov laureaadiks pärgamisel oli, et ajakirjas Akadeemia avaldataks sel puhul mõned Rudolf Rimmeli luuletused.

Väike-Maarja vallavanem Urmas Tamm ütles, et eraalgatuslikult sündinud Wiedemanni keeleauhinna külge on jäänud tema loojate ja säilitajate hingesoojus. "Keeleauhind on meie pai, tänu meie keele hoidjatele, keele uurijatele, keele hooldajatele, keele korrastajatele ja keele õpetajatele," sõnas Tamm.

Haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Andres Koppel võrdles istutatud tammepuud ja keelt, kestvuse kandjaid läbi sajandite. "Ain Kaalep on sõnaline maastikumaalija ja eesti keelemaastiku hooldaja," lausus ta.

Wiedemanni keeleauhinna rajaja Jüri Sild ütles, et on auhinnakomisjoni otsusega tahul. "Olen olnud kõigi valikutega rahul," märkis ta ja lisas, et vaid üks kord auhinna aastatepikkuses ajaloos on ta olnud žüriiga eriarvamusel.