Olli Tõnurist: Omaka­supüüd­matus jääb elus sageli võõraks mõisteks

Foto: Sille Annuk

Suhtlusel on igapäevases elus küllalt suur osa. Kui seda erinevatel põhjustel silmast silma teha ei saa, on abiks kas telefon või arvuti.

Et mina kasutan mobiili küllaltki aktiivselt, püüan teha valikuid, millist paketti ja kus võrgus kasutada. Nii sattuski mulle kätte EMT mobiiliteenuse Diil kõnepakettide tutvustus.

Ühe puhul oli kirjas, et see sobib just neile, kellele meeldib pikalt rääkida. Kõneminuti hind, ka sõnumi saatmine, tundusid soodsad, Diililt Diilile helistades sai kuus kümne tunni ulatuses aga sootuks tasuta suhelda.

Viimane soodustus meeldis mulle eriti, sest ka õel on Diil - ja jutustajad oleme mõlemad. Otsustatud, sai leping sõlmitud.

Möödus kuu ja ehmatus oli suur - arve kõnede eest oli üle poole tuhande krooni. Nii suure summa eest ühes kuus ma varem rääkinud polnudki. Seadsin sammud EMT teeninduspunkti, et asja uurida.

Seal sai selgeks see, millest paketi tutvustuses sõnagi juttu polnud, ning ka see, et Diililt Diilile pole rääkimine sugugi tasuta, kõnealustustasu tuleb maksta ikkagi.

Kui püüdsin oma seisukohti selgitada, ütles minuga vestlev näitsik, et tasuta lõunaid pole.

Olin enda peale tõsiselt vihane oma lihtsameelsuse pärast, lepingut sõlmides oleksin pidanud rohkem urgitsema, kahtlen vaid, kas ma oleksin seda teha osanudki, kõik tundus ju selge.

Veel kord olin lihtsameelne, kui mõni aeg tagasi helistasin lehekuulutuse peale, kus sooviti vanu raamatuid osta.

Tahtsin aidata ja teavitasin, et raamatukogust saab mõningaid tasuta ja ka raamatulaadad on sobilikud, et vanu raamatuid soetada.

Selle jutu peale naerdi mind lausa välja: kuulutaja soovivat ikka erakordseid raamatuid, ainult et tal pole nii palju raha, et end kuulutuses täpsemalt väljendada.

Küll peab seda olema helistajatel, kes pakkumisi teha üritavad.

Ehk on need read nii mõnelegi kasulikud.

Küllap tasub olla mõnikord umbusklikum, tähelepanelikum ja ükskõiksem, sest omakasupüüdmatus jääb siin elus sageli võõraks mõisteks.