Kodulugu: Varudi koolmeister tegi aafriklastele aabitsa

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tänapäevane Arusha on jõudsalt kasvanud ja peibutab arvukaid turiste muuhulgas suure rahvuspargi ja seal korraldatavate safaritega.

FOTO: Internet

Pikaristil koolis käinud ja Varudil õpetajana töötanud Leonhard Blumer on jätnud sügava jälje kaugele Aafrikasse, sest just tema koostas esimese masaikeelse aabitsa.

“Tervet kolm päeva pidime oma kraami järele ootama, see aeg läks aga kaunis rutuste mööda. Kõigepealt õpisime linna tundma. Ta on üsna veikene, umbes Paide linnaga Eestimaal võrrelda, ja langeb kahte jakku: valgete inimeste linnajagu, kus iseäranis rohkesti indlasi on, ja neegrite linnajagu. Valgete linnajaus on majad enamiste kahekordsed, kui ka kaunis lihtsalt Hommikumaa viisi järele ehitatud. Neegrite linnajaus on enamiste sauest ehitatud majad, õigemini: urtsikud, pika rohuga kaetud.”

Nii kirjeldas oma saabumist Arusha linna 22. mail 1878. a Kiiul sündinud Leonhard Blumer. Et see mees on olnud tihedalt seotud ka Lääne-Virumaaga, tasub temast siinkohal juttu teha.

Praegu on Kirde-Tansaanias Meru vulkaani lõunajalamil asuv Arusha muuseas Paidest märksa kiiremini kasvanud ja suuruselt ka meie Tartust juba mööda läinud.

Leonhard Blumeri isa oli kooliõpetaja ja varsti pärast poja sündi suunati ta tööle Pikaristi ministeeriumikooli, kus sai oma hariduse ka noor Leonhard. Pärast Pikaristi kooli lõpetamist asus Leonhard Blumer tööle sealsamas naabruses asuvas Varudi külakoolis õpetajana.

XX sajandi alguses siirdus Blumer Saksamaale Leipzigi misjonikooli. Pärast kooli lõpetamist 1907. aastal siirdus ta Tanganjikasse misjonitööle. Tema töökohaks sai Arusha misjonijaam masaide asustusalal.

“Nõndanimetatud uulitsatest ei ole siin palju näha; veikene, kõver teerada urtsikute vahel täidab uulitsa kohut. Paljudes urtsikutes on ukse ülesanne ühes ka kohe aken olla. Kui õhtul pime kätte tuleb, mis siin ekvaatori ligi ümber aasta korralikult umbes kell 6 sünnib ja hommikul kell 6 vast lahkub, siis tehakse keset urtsikut tuli maha - lamp on siin aruldane asi -, mille ümber istutakse, süiakse ja juttu aetakse,” on Blumer kirjutanud.

 

Tagasi üles