Kaduvik noorendab palet

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

RAKVERE TEATRI UUED NOORED NÄITLEJAD VASAKULT LAURI KALDOJA,MARKO LEHT,MAARIKA MESIPUU,NATALY LOHK,KERTU MOPPEL,LIIS HAAB JA MAIT JOORITS

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Rakvere teatri Kaduvikumehed muhelevad – majja, kus uste taga peitub rohkem, kui sinna mahub, on toonud värsket rahutust 3+2+2 noort näitlejat.

Tehe 3+2+2 tähendab, et Kertu Moppel, Mait Joorits ja Lauri Kaldoja on juba trupi liikmed, sügisest asuvad ametisse Maarika Mesipuu ja Natali Lohk ning rollilepinguga töötavad Liis Haab ja Marko Leht.

Kes on kes ja milliste mõtetega alustavad nad “Tormist” teatriteed ja mis on neile teatris tähtis?

Mait Joorits:
Olen Rakverest pärit, õppinud Rakvere reaalgümnaasiumis majandust. Siis õppisin Tartu ülikoolis kolm aastat usuteadust ja siis lavakunstikoolis lavakunsti.
Olen väga reaalne inimene, reaalne kunstiinimene. Tulen Rakverre tagasi väga suurte positiivsete lootustega – et õppida amet selgeks.
Miks inimene peaks tulema teatrisse? Igasugune kunst peaks ülendama. Kui teatrietendus viib sind lähemale tõe või ülema tundmiseni, on sinusse istutanud mingeid asju, mis teevad su paremaks inimeseks, siis on väga hästi.

Natali Lohk:
Olen inimene, kes hindab ausust, avameelsust ja siirust.
Tahtsin just Rakvere teatrisse tulla. Tulin siia tegema seda, mida ma kõige rohkem armastan, et selles veel paremaks saada ja areneda.
Tahtsin väga tegelda psühholoogiaga ja olen seda palju juurde lugenud. Saan aru, kui tugevalt on näitlemine läbi põimitud psühholoogiaga. Mulle meeldib selle eriala juures, et ma pidevalt avastan ennast, saan aina edasi areneda ja ennast tundma õppida ning selle kaudu ka teisi. See on pidev edasiliikumine sissepoole, endast ja teistest arusaamine. Mulle väga meeldivad inimesed.
Näitlemise kohta ei taha öelda töö, see on asi, mida tahan teha ja milleta ei oska ennast ette kujutada.

Marko Leht:
Tulen Tartust, lõpetasin seal Miina Härma gümnaasiumi. Õppisin mõnda aega Tartu ülikoolis sotsiaaltööd ja muid asju. Siis tulin lavakasse ja lõpetasin selle. Kuna Hendrik Toompere pakkus mulle siin väga huvitavat rolli, sattusingi Rakverre. Siiani on Rakvere jätnud väga sooja ja ilusa väikelinna mulje. Kõik on lahked ja naeratavad. Väga positiivne on tulla niisugusesse kohta ja siin tööd teha. Kaasnäitlejad on juba praegu jätnud niisuguse mulje, et koostöö saab kindlasti väga huvitav olema, väga inspireerivad inimesed.
Enda iseloomustamise jätaksin teiste hooleks, aga võiks öelda, et olen töönarkomaan selles mõttes, et mulle väga meeldib see, mida ma teen. Teen seda nii suure kirega, kui mul on võimalik seda teha.
Miks ma üldse teatrit teen? Sest see on asi, mida ei saa teha, kui sa ei investeeri sellesse kogu oma ihu ja hinge, sellepärast ma ripungi selle küljes nii kõvasti. See, mida ma otsin, on selline üleelusuurune tunne, et leida ennast üha uuesti ja uuesti läbi nende rollide, läbi publiku, kes istub saalis; läbi selle tunnetada teist, iseennast ja maailma, mis mind ümbritseb. Kui ühe korra seda tunnet oled kogenud, siis see on nagu narkootikum, mille järele vajadus kogu aeg kasvab. Seda saab kogeda ainult siis, kui mängid ja püüad seda teha nii hästi, kui oskad, investeerides sellesse kõik, mis sul on anda. Mida rohkem annad, seda rohkem saad ka vastu. Lava on ainuke koht, kus ma suudan selliseid asju avastada ja selliseid asju tunda, mida ma päriselus enamasti ei jõua. See on minu jaoks pooleldi muinasjutusõna. Näitlemine on elu kutse, kutsumus.
Meid ühendab siin see, et me ei teeks teatrit, kui me ei armastaks inimest, tema loomust ja kõiki selle erinevaid tahke, inimesega suhtlemist, koosolemist.

Maarika Mesipuu:
Muhust olen pärit, näitlejaks õppisin Viljandis, Kalju Komissarov õpetas. Rakverre tulen sellepärast, et tahan just siia tulla. Tahtsin kogu aeg siia tulla. Kuna kooli ajal saime käia praktiliselt kõikides Eesti teatrites ja näha nende köögipoolt, siis õhkkonnale, mis siin teatris valitseb, ei ole paljudel teatritel vastu panna midagi nii positiivset.
Miks ma tahan siin olla, siis kindlasti on tähtis mängurõõm ja selline töö, kus ma pean eluaeg õppima. Ma ei saa teistmoodi, kui ma pean kogu aeg õppima midagi uut. See on nii tore.

Liis Haab:
Liis, 22, käis Jõhvi gümnaasiumis ja pärast seda läks lavakasse ja nüüd on siin. Rakveresse tulin selleks, et mängida, hästi palju mängida.
Meile filosoofias ütles Ines Piibeleht sellise toreda lause, et teater on elu filosoofia.
See on väga suur asi, kui inimesed saavad teha seda, mis neile tõesti meeldib, et nende töö on nende hobi.

Kertu Moppel:
Olen eluaeg elanud Tartus, õppisin Tartu ülikoolis kaks aastat maalikunsti. Siis käisin neli aastat lavakas. Nüüd olen Rakveres selleks, et teha hästi palju teatrit ja hästi head teatrit ning huvitavaid rolle.
Teatri puhul meeldib mulle kõige rohkem, et inimesed peavad seda koos tegema. Teater on isegi nagu väike maailmamudel. Inimesed on seal lihtsalt sunnitud omavahel hakkama saama, oma ego alla suruma ja koos midagi ette võtma. Teatris ei saa niimoodi, et lihtsalt üks särab ja domineerib. Seal peavad kõik taga olema. See ongi kõige parem minu meelest. Kui maalikunsti õppisin, sain aru, et kunstnik võib ka üksi olla, aga see minule nii väga ei sobinud.

Lauri Kaldoja:
Käisin 12 aastat Nõo reaalgümnaasiumis ja neli aastat lavakas. Nüüd tulin siia. Heade mõtetega. Vaatame, mis elu toob. Vaatame.
Minu meelest on teater üleüldse huvitav sellepärast, et see on maailm maailma sees. See tähendab, et nad on omavahel otseselt sõltuvuses. Kui kõiki muid kunste võid üksinda kodus teha, siis teatrit ei saa teha üksinda. See on selle asja juures tore. Sellepärast tasub ka teatris kui institutsioonis sees olla.
Aga Rakvere inimestele tahaksin öelda: tulge kodudest välja! Sain siin kultuurišoki, kuna olen Tallinnas ja Tartus harjunud, et inimesed on tänavatel, aga siin linn õhtuti tühi. Tulge välja, noored näitlejad tahaksid teid näha!

Tagasi üles