Suvetunne: Suve teeb mõnusaks lepapuu lõhn

Puuriit. Foto: Sille Annuk

Nii nagu käivad suve juurde pikad päevad rannas ja maasikad, kuulub paljude majaomanike suvesse kütepuude lõhkumine ja ladumine.

Parim võimalus suvel ühtlaselt pruuni jume saamiseks on puude ladumine.

Kogenud puudelõhkuja ei jäta töö algust ajale, mil päike lõõskab lagipähe ja higi voolab mööda lõuga nirena alla.
Õige aeg meespere maast lahti löömiseks on ikka siis, kui esimesed päikesekiired on põllul ämbliku hõbeniidid sillerdama pannud.

Linnupetteks sai kohvi maapiimaga ja värske maasikatoormoosiga. Küllap toekamalt jõuab süüa, kui naisperegi juba toimetamas.

Kirves on eilsest saadik vees, veidi niiske ja lõhnab isemoodi. Teine kirves tahab veidi kõpitsemist.

Pisut tuulamist saepuruhunnikus ja just õige suurusega puulaast käes.  Sobitan kiilu kirve silma ja varre vahele ja löön paika. Veel paar kõksu vastu vart ja valmis.

Üle hoovi levib hapukat lepapuu lõhna, mis on juba lapsepõlvest parim suve lõhn. Puude lõhkumine annab aega omi mõtteid mõelda. See töö ei soosi lobisemist.

Iga puu on isemoodi

Iga puu on tegelikult isemoodi. Põhiline ei ole jõud, vaid oskus puud lugeda: kust see hargnema hakkab ja millised on tema sisemised keerud.

Haavale pole palju vaja, väike kõks, hetkega käib väike plaksatus ja ongi kaks valget halgu rohkem.
Kasepakud see-eest võitlevad visalt. Esimese löögiga lendab ainult vett näkku, alles teisel või saja teisel löögil annab puu järele.

Eriti hull, kui ette satub mõni leinakase jupp. Ei ole teine suurem kui käsivars, aga keerdus säsiga ja seest oksatüükaid täis.

Ei jää muud üle, kui panna teine küljeli pakule ja robustse jõuga kallale minna. Lepp läheb aga hea kirvega pooleks, nagu lõikaksid suure noaga võid.

Ema tuleb üle õue, õe tehtud kalja pudel käes, varajane lõunasöök on juba hakkamas ja naised üleval. Mekime kalja ja ajame pisut lorajuttu. Päike kütab pealael. Kohati puhub siiski õrn tuul üle tulise turja, ajades parmud ja hilised sääsed laiali. Nüüd ei aita enam muud – ujuma.

Vana karjäär on supluseks parim – vettehüppesild, väike lepatutt järve keskel saareks. Koer on esimene, kes autost välja putkab; ta küll kardab vett, aga üksinda kaldale jääda ka ei julge. Nii ta siis passib kõhukarvadeni vees. Vesi on siin tõeliselt soe ja sügavaks läheb järsku. Lõhnab kergelt värske rohu ja sügise järele.

Lõunaks on suvele kohaselt varajane kartul värske sibula-koorekastmega. Meestele on ema teinud muidugi ka veidi tahedamat toidupoolist, strooga­nov aurab vanas piklikus malmpotis.

Riidad kerkivad

Naised on käbedad riitasid tegema. Nagu töömesilased toovad ladujad sülega puid. Iga puu saab oma õige koha, aeg-ajalt proovitakse käega riida tugevust.

Õde laob mõned pikemad puud vahele, mis ühendavad tagumist riita uue vast laotavaga, ja koksib mõned välja ulatuvad puud teise haluga sissepoole, et riit oleks silmale ilus vaadata.

Nüüd, kus meid on juba rohkem tööl, on ka raadio puuvirna otsas oma koha leidnud.

Vikerraadio on puude ladumise taustaks parim, ei ole reklaami, sest ega kellelgi ei ole ju aega kanaleid kruttida. Kui kuuled laia ilma uudiseid, siis on aeg pisut kalja lonksata. Ehk kuuleb seda puuladumislugugi, milles “eit ja taat tegid suure, suure riida”.

Lõhnab kõrbenud rohu järele. Sauna taga pesupalis on päikesesoe vesi, pehme, kuid siiski karge. Vihad on värsked ja kaevust võetud õlu voolab magusat lõhna levitades klaaskannu.

Nagu ikka, jääb osa puid lõhkumata; nii kipub see sageli olema, kui vara ka ei alustaks, suik tuleb alati enne tööde lõppu peale.