Karepa rahvamaja kaunistab uus lavapannoo

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Elna Kaasikul tekkis lavapannoo idee rannakividel lebades.

FOTO: Teet Suur/ Virumaa Teataja


Karepa Selts tähistas kümnendat kodukandipäeva, kuhu mahtusid nii meelelahutus, suvituspiirkonna kujunemisloo meenutamine kui rahvamaja uue lavapannoo esitlemine.



Karepa on olnud läbi aegade kunstnike suviseks peatuspaigaks. Ajaloolane Teet Veispak meenutas Karepa ümbruse ajaloost ülevaadet andes muu hulgas, et üks tähistest oli pool sajandit tagasi seal avatud külapood ehk univermag, nagu tol ajal naljatades kutsuti.

Aastakümneid on olnud üsna tavaline, et talviti elavad rannakülades kohalikud, kuid suvel paisub elanike arv suvitajate näol mitmekordseks.

Karepa Seltsi esimees Jüri Sikkut märkis, et selts on hakanud kohalike ja suvitajate vahel ühistunde saavutamiseks kinnistuid kaardistama.

“Külavanemate abiga võeti ühendust kinnistuomanikega, et tutvust teha nendega, kellel on kinnisvara ja kes siin tegutsevad. Kinnistuomanikel oli mõistagi õigus oma andmeid mitte avaldada. Siiski tähendasid paljud üles andmed oma suvekodu ajaloo kohta, tänu sellele tekib pilt, kes ja kuidas on siia sattunud,” rääkis Sikkut.

Tahavad sadamat

Karepa Seltsi juhatus peab koos kalurite seltsiga plaani saada sadam valla munitsipaalomandisse ja siis taotleda arendamiseks projektiraha. “Kalurite seltsi liikmena on minu tulevikusooviks sadama remont. Kuni on võimalik euroraha taotleda, tuleks seda just ehitamiseks kasutada. Nii saaks tööd see sektor, mis praegu kiratseb,” märkis Karepa külavanem Jaan Känna.

Siin on kindlasti abiks ka keraamiline kass, mille Rakvere PRIA töötajad senise eduka koostöö puhul seltsile kinkisid. Nimelt sinna võiks tulevaste projektide jaoks oma osaluse eurodes koguda.

Meri laval

Rutja elanik tekstiilidisainer Elna Kaasik esitles kodukandipäeval ka äsja valminud Karepa rahvamaja lavapannood “Kodurand”, mille idee küpses rannas tema lemmikkividel lebades.

“See töö on just mere ääres mõtisklemise, mitte päevitamise tulem. Istudes rannas, vaatan detaile, uurin taevast, merd ja laineid. Pean ennast kuumadel kividel laadima, muidu ma talve üle ei ela,” rääkis Kaasik.

Rannas tekkis plaan lava sisemuse kujundamiseks: kogu see lava on nagu öö, kus tekstiilidel on kuuvalguse helki ja põrand on värvitud nõnda, et jätaks mulje veest.

“Olen muidu alati see, kes paneb oma töösse mingi filosoofia või paralleelmõtte. Nüüd, kui pannoo üles pandud, ei ole kahtlust, tulemus on selge ja ühene - kodurand. Gobeläänis on palju nüansse, mida ei hooma ühe vaatamisega, sest detailidesse süvenedes leiab inimene iga kord midagi uut,” kõneles autor.

Rahvamaja seinal meremaale näitav Elna Kaasiku tütar Maa­li Roomet on samuti mere ääres üles kasvanud. Tänavu lõpetas ta Tallinna kunstigümnaasiumi ja tema maalid on siinsetest randadest inspireeritud. “Maali maalib maal maale,” võtab ta ise enda tegemised kokku.

Mõtlevad ühtemoodi

Karepa Seltsi liige Tiiu Kivilo meenutas kümne aasta tagust esimest kodukandipäeva, mis  peeti lagunenud rahvamajas, kus linnud olid lae alla pesa teinud. “Hiljem, kui hoonet juba remonditi, palusime ehitusmeestel ehitusmaterjalid saali ühte otsa paigutada ja kilega kinni katta, et pidu saaks pidada,” rääkis Kivilo.

2000ndate aastate algul ärkas palju külaseltse ellu, Karepa Selts oli omakandis üks esimesi. “Kummaline on see, kuidas ühel ajal hakkavad inimesed ühtemoodi mõtlema. Tuleb vaid algatuspisik välja käia, ja ongi kõik kambas. Oleme siin põhituumik, kes pesa soojana hoiab, et suvised külaelanikud saaksid tulla ja näha, et küla elab ja  talvelgi pole hanged kuuselatvadeni,” lisas Tiiu Kivilo.

Karepa kümnendat kodukandipäeva tähistati Leader programmi toel.

    Tagasi üles