Kohaliku omavalitsuse üks tähtsamaid ülesandeid on korraldada oma vastutusalas, valla või linna piirides, inimeste argielu.
Urmas Roosimägi: Omavalitsuses nagu Nõukogude Liidu armees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teine niisama oluline ülesanne on arendada kodukanti tervikuna. Konkurentsivõimelisuse saavutamiseks peab iga omavalitsus looma hea sotsiaalse keskkonna ehk nüüdisajale vastavad elutingimused, et tagada piirkonnas juba elavatele inimestele ja uutele tulijatele head elamise ja töötamise võimalused.
Pealtnäha koosneb see lihtsatest asjadest: inimene tahab töökohta; lastel peavad olema tingimused hariduse omandamiseks ehk koolid-lasteaiad, võimalused käia huviringides ning vaba aega veeta; infrastruktuur peab toimima, olemas olema mugav liikumisvõimalus teistesse piirkondadesse jne.
Et luua elukeskkonnaks hädavajalikke tingimusi, peab omavalitsusel olema piisavalt hetkel haruldast vahendit raha.
Vastuolud
Paljud Eesti mehed on teeninud Nõukogude armees ja ma olen kindel, et nad nõustuvad järgmise mõttega. Nõukogude armee määrustikud keelasid kollektiivse karistamise, kuid ikkagi rakendati seda täie rauaga ja kõikvõimalikel tobedatel viisidel. Miks seda tehti?
Sest keegi ei tahtnud asjadesse süveneda, juurdlusi korraldada ega süüdlasi välja selgitada.
Mina väidan, et Eesti riik käitub omavalitsustega samamoodi nagu kunagine Nõukogude armee juhtkond oma alluvatega, keelates näiteks ühe rahandusministri käskkirjaga kõikidel valdadel laenuvõtmise.
Kui kohaliku omavalitsuse seadus lubab omavalitsuse suurimaks laenukoormuseks 60 protsenti, ei saa paljud omavalitsused, nende seas ka Tapa vald, kelle laenukoormus on vaid ligi 20 protsenti, rahandusministri pärast vajalike toimingute finantseerimiseks täiendavat laenu võtta.
Laenuvõtmise peatamine oli seotud eelmisel aastal vastu võetud otsusega üle minna eurole. Rahandusministri käskkirjaga keelati omavalitsustele laenamine, mis ei olnud seotud mõne ELi projekti omafinantseeringu osaga.
Reaalsus on aga see, et praegu vähese laenukoormusega valdadel ei pruugi olla prioriteet investeerimine valdkonda, millele on avatud ELi tõukefondid. Mis siis teha? Kas investeerida investeerimise pärast, et iga hinnaga fondist raha kätte saada, või siiski orienteeruda piirkonna sihipärasele arengule, arvestades reaalseid vajadusi.
Ma ei ole kindel, kas antud otsus on ka tegelikult majanduslikult mõistlik, kui samal ajal majandusteadlased väidavad, et põhjendamatult liigne kulutuste piiramine pärsib majandust veelgi.
Võta labidas
Nõukogude armees oli üsna tavaline olukord, kus üksuse ülem kutsuti kõrgemate ülemate juurde, kes püstitasid väga palju erinevaid ülesandeid. Kuhugi oli vaja ehitada, midagi pidi värvima, lammutama jne. Küsimusele, kust saab vahendeid, vastati, et võta labidas ja hakka aardeid otsima.
Meie valitsus jälgib aga omavalitsustega suheldes tänaseks ajalukku jäänud armee joont.
Ühe käega paneb ülesandeid juurde, aga teisega vähendab omavalitsuse tuluallikaid.
Tapa vallavalitsuse tulubaas on vähenenud üle 21%, samal ajal kui riigieelarvesse laekumine on valitsuse sõnul suurepärane. Kus on loogika?
Tapa näitel: riigi teid anti vallale üle umbes 12 km, seega ülesandeid teede korrashoiu näol tuli juurde, aga reaalsed riigi eraldatud dotatsioonid vähenesid kordades. Kütuse aktsiisimaksu tõusust pidi ka omavalitsus saama oma osa teede rahastamiseks, aga kahjuks see teema on juba samuti unustatud.
Teiseks, alates 1. juulist 2010 hakkas kehtima perekonnaseaduse muudatus, kus on öeldud, et kui omavalitsuse territooriumil on hooldekodu ning ei ole füüsilisest isikust eestkostjat, siis saab automaatselt eestkostjaks omavalitsus. Ainuüksi viimane muudatus tõi Tapa vallale umbes 250 000 krooni täiendavaid kulutusi.
Valitsus ütleb, et noorsootöö spetsialisti koht ei ole enam vallale kohustuslik, see tähendab, et mittevajalik, ja ei pea ka lasteaiaõpetajate palk nii kõrge olema jne. Niisuguste etteastete puhul ei saagi aru, kas tegemist on vastutustundetuse või kohati aru kaotamisega.
Seega tulebki välja, et meil vallavanemaga on üks võimalus: labidas kätte ja aardeotsingutele.
Ühelt poolt valitsuse eesmärk suretada vastavalt Darwini evolutsiooniteooriale “saamatud vallad” võib olla haldusreformile iseeneslik algus, sest kardinaalseid otsuseid antud teemal enne uusi valimisi nii ehk nii ei suudeta vastu võtta.
Aga teiselt poolt unustatakse, et ka nendes valdades elavad reaalsed inimesed, kes on varsti ise väljasuremisohus ja kes loomulikult näevad peamise süüdlasena oma piirkonna vallavalitsust, saamata vahel aru valitsuse tegelikest tagamaadest.
Ummikus läbirääkimised
Meie ühiskonnas on tavapärane komme üldistades oma otsuseid põhjendada, et kõik vallad on haldussuutmatud ning teevad ebamõistlikke otsuseid. Aga mina arvan, et täna töötavad paljud vallavalitsused eesmärgiga läbida raske aeg, võttes vastu keerukaid otsuseid ning on südamest nördinud, et neile põhjendamatult vesi peale tõmmatakse.
Kõige drastilisem on vaadata, kuidas linnade liit ja valdade liit püüavad valitsusega läbi rääkida omavalitsuste tulubaasi taastamisest 2008. aasta tasemele. Toona omavalitsuste eelarvetele laekuva üksikisiku tulumaksu osa oli 11,93 protsenti, nüüd - 11,4 protsenti. Tapa valla lõikes annab see vahe rahalise miinuse 2,5 miljonit krooni.
Vabariigi valitsuse vastus on rabavalt tuttav: “Lõuad pidada ja edasi teenida.”
Kakskümmend aastat tagasi lagunes Nõukogude Liit ja selle armee kadus ajalukku, aga mul jääb kripeldama tunne, et mõned valitsuse liikmed, kes on kroonus käinud, kasutavad siiamaani neidsamu meetodeid omavalitsuse “kasvatamisel” või juhtimisel.
Teades, milleni need meetodid viisid, võin ma tõdeda: härrased, niimoodi me mitte kuskile ei jõua.