Rakvere teatri Jazzukohvikus esineb 5. novembri õhtul ansambel UMA, koosseisus kitarrist Robert Jürjendal (pildil) ja trompetist Aleksei Saks. Esimene neist räägib pisut oma muusikuteest, vihjab tähelepanuväärsele UMA puhul ning mõtiskleb pisut ka selle üle, mis on oluline muusikas ja mõtlemises.
Kas muusika mahutamine sõnadesse on mõttekas (võimalik) üritus?
Kuidas võtta, sõltub lausuja osavusest. Olen seda meelt, et rääkida saab mingist konkreetsest muusikaga seotud valdkonnast, mitte niivõrd muusikast endast. Ent sellest on vähe kasu, kui puuduvad vahetu emotsionaalne kontakt ja kogemus.
Mitu aastat muusikustaaži juba kokku tuleb? Kuidas elutähtis suhe muusikaga alguse sai?
Minu lavastaaž algas 1980. aastate keskel - mängisin ansamblites Pajuke ning Tõnis Mägi & 777. Kitarriõpingutega alustasin 1978. a Võru lastemuusikakoolis, kuhu mind ema sõna otseses mõttes käe kõrval viis. Olin siis keerulises pubekaeas ja kontakt kitarriga avas elule uue mõtte. Tänu sellele mõttele ei suhtunud ma harjutamisse kui karmi kohustusse, vaid tegin seda isuga.
Ja millised olid teie noorpõlve lemmikbändid?
Võtan mütsi maha Vikerraadio töötajate ees, kes tollal regulaarselt “Rütmimuusika” saateid edastasid. Minu esimesed lemmikud olid ansamblid Yes, Emerson Lake & Palmer, Chicago, Jethro Tull jne. Hiljem käis korraks ka pungilainetus üle, aga selles olid tähtsamad maailmavaatelised küsimused, mitte niivõrd muusika ise.
Nime UMA tagant vaataks nagu mingi lühend vastu? Või siiski mitte?
Olen võrulane, “uma” tähendab minu jaoks “oma”. Muusikasse üle kantuna tähendab see, et teeme oma muusikat, seda, mis endale meeldib.
Mille avastamist UMA ja tema muusika tegijatele endile pakub? Mida otsitakse, kas küsimus on uutes kõlades ...
Ma ei ole oma elus eriti palju koos puhkpillidega mänginud - heli tekitamine näpitspillidel ja vaskpuhkpillidel on väga erinev. Nende kahe maailma vahel harmoonia leidmine oli mulle ja ilmselt ka Alekseile üsna suur väljakutse. Mul on hea meel, et see sündis just nüüd, kui olen kauem küpsenud ja kõrva teritanud.
... või eriti heas partnerluses? Milleski kolmandamas või kuuendamas?
Mängijate omavaheline läbisaamine ja teineteise mõistmine on A & O. Ma ei kujuta ette, kaua oleks võimalik pelgalt ratsionaalsetel kaalutlustel tegutseda. Aga ratsionaalsusel on ka oma kindel koht - meil on kahekesi lihtne reisida ja liigelda. Näiteks 2011. kevadeks valmistame ette täisvarustuses väikest Saksamaa turneed.
Kuidas inspiratsiooniga suhe on? Kas seda oodatakse või tuleb sel lihtsalt natist kinni nabida?
Vahel tõesti imestan, kuhu see inspiratsioon jääb - ei tule ega tule. Aga just need elu “tühimikud” valmistavadki inspiratsiooni ette. Ja lõppude lõpuks on võimalik inspiratsiooni tekitada siis, kui sul on piisavalt jõudeaega ja sa ei mõtle ei ette ega taha, vaid püsid hetke teenistuses.
UMA kohta on öeldud: “See pole päriselt ei džäss ega post-rock, art-rock, ambient ega isegi mitte elektroonika ...”
Inimestele meeldib ajakirju sirvida. Aga vaimses mõttes panevad puuri ennast ise, seda ei suuda parimadki sõnameistrid.