Milleks viriseda - vingumine ei vii niikuinii mitte kuhugi

Anett Rannamets. Foto: Erakogu

Märkasin Keskväljakul kõndimas keskealist meesterahvast, punane kilekott käe otsas. Ta seisatas kuusekuju ees, seiras seda ülevalt alla, heitis pilgu paremale ning vasakule, kontrollimaks, et keegi teda ikka ei vaata, ja sülitas siis põlastavalt maha. Pead rahulolematult raputades ja midagi omaette podisedes jätkas ta oma teekonda ega kahtlustanudki, et keegi teda tähele pani.

Linnakunstnik on Rakvere inimesi jälle üllatanud ja Keskväljakul seisab võimas värviline vanadest aknaraamidest kokku pandud jõulukuuske meenutav ehitis. Tore! Aga kuna tegemist on haruldase ettevõtmisega, ei jäta see külmaks isegi inimesi  väljastpoolt Rakveret. Naeruväärne ajuvabadus, kohutav klaasihunnik, jube monstrum, rõve. “Ega Keskväljak ole prügimägi,” ütlevad kohalikud elanikud.

Püstitatud on küsimusi, kuidas Rakvere endale normaalset linnakunstnikku leidnud ei ole ja mida öelda lastele, kes nii väga terve aasta igihaljast ehitud jõulupuud oodanud on. Uuritakse, kas tõesti on hunnik väljaheidet tänapäeval miski jõulupuu. Lollusega kuulsaks saada ei olevat kõige arukam viis ja idiootsus polevat originaalne. Ja miks need aknad vikerkaarevärvides on? See ei ole ju mingisugune selline paraad. Paljud soovitavad järgmiseks aastaks kokku korjata tualetipotid, et need siis üksteise otsa laduda ja tuled külge riputada – kah ju kunst.