Kes Lääne-Virumaa ja Rakvere teatrisõpradest Tiina Mälbergi ei teaks! Tema tundelis-asjalikku olekut, tema sõbralikku suhtlust, tema salapärast silmasära ükskõik mis kultuurinähtuses kaasa löömisel, ise tegemisel, teiste toimetustest huvitumisel. Tiina ilmumine teatrilavale või seltskonda on teinekord nagu antiikmüüt Midasest. Kõik, mida too puutus, muutus ju kullaks ...
Me tubli Tiinaga on senini ainult üks viga olnud. Teda on tuntud eelkõige kohaliku teatri, mitte aga märksa laiema leviga ja suurema mõjuga filmi kaudu. Seda suurem oli ehk paljude Tiinat mittetundvate inimeste üllatus, kui nad nägid Kadri Kõusaare filmi “Ema” ja Tiina Mälbergi selle peaosas. Nii mõnigi hindaja on kostnud, et tolle filmiema raske, kuid ülimalt puändikas roll sobis Tiinale kui valatud.
Tõsi, Tiina Mälberg lööb kaasa ka kultusseriaalis “Viimane võmm”, aga sealne roll pole tal võimaldanud enesest niivõrd palju anda kui ema kuju filmis “Ema”.
Laiemas plaanis ongi filmikunsti võlu ja oluline panus just see, et nüüd näevad Tiina Mälbergi olemust ja oskusi palju enamad inimesed kui üksnes Rakvere teatri etenduste vaatajad. Kas see on nüüd mingi populaarsusekultus, mida jutlustan? Ei, ei ja veekord ei, see pole mingi suure populaarsuse tagaajamine. See on tundekasvatus ja ilma avardamine nende tarvis, kellel pole seesugust, Tiina Mälbergiga seotud võimalust veel olnud. Iga kasvataja rikastab meid ja meie tundeid.
Minu, lihtsa teatrikülastaja silmis jagunevad väga head näitlejad üldjuhul kaheks. Ühed mängivad kogu aeg üht ja sama rolli, on kogu aeg nad ise, olgu siis rolliks Punamütsikese vanaema või Vargamäe Krõõt, Nukitsamees või Hamlet.
Teised aga tulevad alati erilisena, sütitavad lava alati isemoodi valgusega, on alati isemoodi rollis sees. Vaat need on minu lemmiknäitlejad, vaat nende hulka kuulub ka Tiina Mälberg. Mu viimaseks elamuseks oli tema lummav ja kirglik roll “Mustas printsis”. Naine, kes sütitas kogu lava ja saali.
Kõigele sellele mõeldes ei näe ma mingit põhjust, miks Tiina ei võiks kunagi olla Oscari nominentide hulgas, kui filmiilm teda taas ja taas avastab.
Hoian juba ette pöialt.