Lääne-Virumaa vallavalitsustes keskerakonnaga koalitsioonis olevate parteide ja valimisliitude esindajad kinnitavad kui ühest suust, et seoses erakondliku poliitikaga ning segadusega keskerakonna esimehe Edgar Savisaare kirikuraha küsimisega tekkinud poliitilised lainetused nendeni ei loksu ning seetõttu volikogude võimutasakaalu ei mõjuta. Neile on omad kohalikud teemad olulisemad.
Ega suuremateski omavalitsustes ei edene keskerakonnaga eri teed minek koalitsioonipartnerite jaoks lihtsalt. Näiteks läheb ka Tallinna linnavolikogus sotside lahkumine keskerakonnaga ühisest koalitsioonist raskustega, sest nii mõnigi mees ja naine ei suuda end hea töökoha pealt taandada. Tartus aga ei kavatsegi reformarid oma koalitsiooni kesikutega lõhkuda, põhjendades, et “Tartus pole Savisaart”.
See erakondlik kemplemine on taandunud valimiseelseks populistlikuks mänguks, millel suuremat sisu ei ole, sest igaüks teab, et väikestes kohtades loevad persoonid ja nende isiklikud suhted, mitte parteiline kuuluvus.
Samamoodi on ju ka Rakveres. Kui vinti üle keerata, siis siin peaks paluma sotsidel opositsioonist lahkuda, sest nad moodustavad opositsiooni just nimelt keskerakondlastega, olles nendega justkui ühes paadis. Tegelikult käituvad Rakvere sotsid täiesti omatahtsi, aga mitte ainult sotsid, vaid teistessegi erakondadesse kuuluvad Rakvere linnavolikogu üksikud liikmed hääletavad sageli partei üldisele joonele täiesti vastupidiselt.
Võib-olla tasuks edaspidi väikestes valdades kaaluda kohalike omavalitsuste valimistel üldse rohkem parteitute valimisliitude moodustamist kui parteinimekirjades üksteisega mõõduvõtmist.
Muidugi võib aru saada uhkest tundest kanda mõne partei märki oma pintsakurevääril, kuid parteilaseks olemine tähendab ühtlasi erakonna põhimõtete ja tõekspidamiste kaitsmist ning rakendamist kohalikul tasandil.
See aga pole kohapealse poliitika väikseid mastaape arvestades sageli võimalik ega esmatähtis.