Haridus: Madal piirmäär pitsitab maaomavalitsusi

Olukorrast ülevaate saamiseks uuris maaomavalitsuste liit õppekohtade maksumusi omavalitsustes. Lääne-Virumaalt vastas küsimustele kaheksa liitu kuuluvat omavalitsust kümnest. Foto: Arvo Meeks/Graafika

Valitsuse määrusega seati õppekoha maksumuse piirmääraks 74 eurot, millest rohkem teistelt omavalitsustelt omavahel arveldades küsida ei tohiks. Mitmes vallas on õppekoha maksumus aga kordades suurem.

Eelmise aasta 1. septembril jõustus uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mille kohaselt kehtestab valitsus igaks eelarveaastaks õppekoha tegevuskulu piirmäära ühe kuu kohta. Selle aasta alguses kehtestati selleks 74 eurot.
Kuigi omavalitsuste ülesanded hariduse korraldamisel on ühetaolised ning finantseerimise põhimõtted omavalitsuseti palju ei erine, võib õpilaskoha maksumuse vahe olla omavalitsuste lõikes enam kui kümnekordne. Määrusega loodetakse kaotada ebavõrdsus, mille puhul üks omavalitsus saab teiselt nõuda ülemääraselt suurt tegevuskulu ainuüksi seetõttu, et on otsustanud ebaefektiivse koolilahenduse kasuks.
Eesti Maaomavalitsuste Liidu haridusnõuniku Taimi Saarma sõnul taotles liit üldse seda, et põhikooli osas omavaheline arveldamine lõpetada. “Olgem ausad, eks ta üks lisasissetuleku teenimise võimalus linnadele on,” lisas ta.

Vallad kaotavad

Eesti Maaomavalitsuste Liit kogus infot üle Eesti, liidu Lääne-Viru maakonna kümne liikme seast saadi vastus kaheksast vallast. Nendes kujunes keskmiseks maksumuseks tunduvalt suurem summa - 129,07 eurot kuus. Piirmäära sisse mahtus Kadrina keskkool (64 eurot), selle lähedale jäi ka Haljala gümnaasium 74,32 euroga kuus. Kõige kõrgem õpilaskoha maksumus on Rakke vallas Salla põhikoolis - 224 eurot kuus.

Väike-Maarja vallavanem Urmas Tamm rääkis, et selle otsuse tõttu kaotavad näiteks nii Kiltsi kui Simuna kool umbes 50 000 krooni ehk pea 3200 eurot. “See on väikse kooli jaoks suur summa,” märkis ta. Umbkaudu sama palju kaotab ka Väike-Maarja gümnaasium.
“Väikestele koolidele on see suur surve. Valda tasakaalustab aga see, et meie maksame välja vähem. Meie lapsed käivad ka väljaspool, kus on väga kõrged maksumused õppekohal,” lisas Tamm.
Omavalitsustele saab antud olukorras päästjaks klausel, et õppekoha eest saab küsida ka kõrgemat hinda, kui selles omavahel kokkuleppele jõutakse.
Vihula vallas on Võsu lasteaia-põhikooli ja Vihula lasteaia-algkooli keskmine õppekoha maksumus 188,36 eurot. Abivallavanem Urmas Osila rääkis, et vallale tähendab õppekoha tegevuskulu piirmäära kehtestamine 300 000 krooni ehk 19 173,49 euro suurust kaotust. “Meie jaoks on see väga suur summa,” lisas ta. Kuigi oli teada, et piirmäär kehtestatakse, oli tema sõnul halb üllatus, et see nii väike on. “Haridus andmata ei jää,” kinnitas ta. Osila oli skeptiline, et otsusega saavutatakse see, mida soovitakse – muu hulgas ilmselt ka koolide liitmine. “Meie vald on piisavalt suur ja vahemaad pikad, lapsed peavad saama haridust kodu lähedal,” lisas ta.

Rakke vallavanema Andrus Bloki sõnul on määruses õnneks klausel, et kui saadakse kokkuleppele, siis võib ka kõrgema maksu osas erandeid teha. “Täna ei ole keegi, kellele oleme saatnud oma õppekoha maksumuse, seda vaidlustanud. Kuid eks see probleeme tekitab,” ütles ta.
“Kui hoone on, on sel kulud, kui laps on koolis, siis ta ka kulutab,” kommenteeris ta. Kõrge kulu tingibki see, et hooned on suured ja lapsi vähe. “Kui koolid väiksed, siis sellest see kõrge õppekoha maksumus tuleb,” lisas ta. Alternatiiv oleks see, et kodu lähedal laps haridust ei saaks.

Urmas Tamm kinnitas, et kokkulepped kõrgema maksumuse osas on võimalikud, aga sel juhul peavad sellest kasu saama mõlemad omavalitsused.
Näiteks Vinni vald on vallavanem Toomas Väinaste sõnul juba saanudki praktiliselt 99% ulatuses teiste omavalitsustega kokkuleppele, et arveldatakse, võttes arvesse reaalseid kulusid.

Protsess jätkub

Põhikooli astmes arveldamise lõpetamist kommenteerides ütles Urmas Tamm, et siin tuleb taas kord välja vastuolu linna- ja maakoolide vahel. “Maakoolid oleks sellest võitnud, linnad oleks kaotanud, meile oleks see olnud kasulik.”
Taimi Saarma sõnul ei ole protsess veel lõppenud. “Teemaga tuleb edasi minna, tuleb vaadata üle kulud, millega on otstarbekas arveldada ja millega mitte, ja meie seisukoht on püüda, et põhikooli osas ära kaotada arveldamine. Teemaga tuleb tegeleda, me ei pane seda vaka alla.”

Rakvere linn arveldamise lõpetamist ei poolda

Rakvere abilinnapea Ain Suurkaev rääkis, et linnas on keskmine õppekoha maksumus madalam kui piirmäär – 62 eurot. “Meil teeb keskmise madalaks suurte koolide olemasolu,” selgitas ta. Näiteks Rakvere reaalgümnaasiumi keskmine on vaid 49 eurot kuus, kuid seal õpib ka umbes 900 õpilast. “Õpilaste arv on see, mis seda reguleerib. Maaomavalitsustel on suured kompleksid ja väike õpilaste arv,” selgitas ta.
Kui aga kooliti vaadata, siis alla keskmise jäävad Rakveres vaid Rakvere õhtukool ja reaalgümnaasium, mis keskmist langetavadki. Rakvere gümnaasiumi õppekoht maksab 72 ja vene gümnaasiumi oma 91 eurot, mille puhul linnaametnikud loodavad, et teised omavalitsused maksavad ikkagi tegeliku maksumuse. “Samas on neil õigus sellest keelduda,” lisas Ain Suurkaev. “Olukorras, kus omavalitsus on ainuke teenuse osutaja, nagu see venekeelse hariduse puhul praegu on, on see ebaõiglane, kui neid käsitletakse samade reeglite järgi kui teisi koole,” selgitas ta. Rakvere gümnaasiumi ja vene gümnaasiumi liitumisel tasakaalustuvad aga tema sõnul ka kulutused õppekohale.

Kui näiteks Rakvere gümnaasiumi ja reaalgümnaasiumi puhul on mujalt omavalitsustest tulnud õpilasi 38%, siis ka põhikoolis käib palju linna lähedal, näiteks Näpil, Piiral, Lepnal, elavaid lapsi.
Just seetõttu ei poolda Rakvere linn, et arveldamist põhikooliõpilaste osas ei toimuks. “Neid õpilasi on päris palju. Tingimuses, kus linnale kulusid ei kompenseeritaks, oleks see ebaõiglane, sest inimesel on loogilisem käia linnas koolis,” lisas Ain Suurkaev.
Keerulisem on tema hinnangul just maaomavalitsustel, kus õppekoha maksumus mitusada eurot.

Piirmäär muudab olukorra õiglasemaks

Haridus- ja teadusministeeriumi nõunik Riho Raave selgitas, et kogutud andmetest tegelikult ei selgu, milliseid konkreetseid kululiike on omavalitsused õppekoha tegevuskulu arvestamisel arvesse võtnud. “See nõuaks süvenemist iga KOV/kooli eelarvesse,” lisas ta.
Seaduse (PGS § 83) kohaselt on terve rida kulusid, mida ei pea õppekoha tegevuskulu arvestamisel arvesse võtma, näiteks kõik õppekavaväliste tegevustega seotud kulud. “Suure tõenäosusega võib siiski olla, et mitmete omavalitsuste puhul on arvutused tehtud lihtsustatult, et tegevuskulude eelarve on jagatud õpilaste arvuga. Samuti ei pruugi koolide-lasteaedade puhul, mis asuvad ühes hoones, olla kõik majandamiskulud selgelt eristatud,” selgitas ta.

“Andmete põhjal saab siiski teha järelduse, et väikese õpilaste arvuga koolides on tegevuskulud õpilase kohta kõrgemad kui piirmäär ja neid on paraku enamus. Samas ei ole õiglane, et teine, õpilase elukohajärgne omavalitsus peaks kinni maksma selliste koolide kõiki tegevuskulusid, sest tema ei saa ju nende kulude kujunemisel sõnagi kaasa rääkida. Piirmäär tagabki selle, et kui üks omavalitsus peab tunduvalt kallimalt kooli, siis teine omavalitsus ei peaks seepärast ülemääraseid kulusid kandma,” ütles Raave.

Ühe kuu õppekoha tegevuskulu piirmäära kehtestamisel lähtutakse üle-eelmise eelarveaasta munitsipaalkoolide tegevuskulude mahust ja õpilaste arvust sellele eelarveaastale eelneva aasta 10. novembri seisuga, kusjuures tegevuskulu hulka ei arvata riigieelarve tasandusfondi toetuste arvelt kaetavaid kulusid, koolihoonetega seotud kasutusrendi kulusid, põhivara amortisatsiooni ega põhivara soetamisega seotud käibemaksu kulu.