Rakvere noor teatriveri vemmeldab: väikeses saalis pritsib kunstverd ja -pisaraid. Seebikatest vallutatud ajas ja ruumis saavad need mõtlikult vallatu maitse.
Kus kunst(i)veres põlvini ...
10. november 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastuses “Kunstveri ja -pisarad” juurdlevad mänguhimulised ja vaimukad noored lavainimesed seebika üle. Katsuvad mõtte, näpu ja naljaga.
Nad prepareerivad seepi hasartse pühendumusega, pistavad vaheldumisi mikroskoopi ja teleskoopi, kiirendisse ja aeglustisse, keeravad volüümi järsult juurde ja tõmbavad hoogsalt maha.
Tormlev noornäitlejasülem
“Kus kunst(i)veres põlvini me, lapsed, jooksime ...” saavad nad kord kauges näitlejatulevikus heldinult ohata. Kohe kindlasti, sest ühistööna ja Kertu Moppeli lavastajakäe all valminud “Kunstveri ja -pisarad” pakatab rõõmsast mõtestatud teatritegemisest, sellest sündiv energialaeng voogab üle rambi nagu külmkuum tuulehoog.
Laval kerge iseenesestmõistetavusega sündiv telemuinasjutulik ülevõllihuumor hakkab kiiresti ja tõrgeteta tööle. Absurdini minekute mõnusat tormakust tahaks kohati veidi aeglasemaks keerata, ent turmtule elementide pikemaks nautimiseks ei anta aega. Ja pole tarviski - tempokus hoiab vaimuka, tiheda ja targalt ülevoolava lavastuse raami ja rütme hästi paigas, ei lase vaatajal jahtuda ega pingel lahtuda.
Võimalikult neutraalselt ja funktsionaalselt kujundatud lavaruum (kunstnik Arthur Arula) teeb kõik selleks, et jääda märkamatuks ning kogu tähelepanu keskenduks näitlejatele.
“Tormist” tuttavaks saanud noored keeravad publiku poole oma teise palge ning see pakub rõõmsaid üllatusi.
Liis Veronica Haab Castro meenutab küll kraad kasvatamatumat Mirandat, aga ega tuhkatriinust esiprintsessid peagi eripalgelisusega hiilgama. Mänguruumi kitsad piirid on näitlejanna arukalt täitnud.
Marko Leht avab end sootuks teisest küljest kui “Tormis” - on hoogu, sarmi ja diktsiooni, hea mõõdutundega huumoripedaali vajutades annab ta kõigile oma esimestest armastajatest Luis Albertodele vürtsikat isikupära.
Mait Jooritsa don Albertot võiks julgesti nimetada seebikastiilsuse etaloniks, niivõrd väljapeetud ja irooniline on osalahendus.
Lauri Kaldoja Diego nutikate knihvide tagant paistavad ajuti tembutamist lustiva kõrvaltvaataja kõrvad. Mängu, mis kerib igas kordumises aeglasemaks eestlasliku tuiutamise ja targutamiseni välja (eks me elagi praegu kodumaise teleseebi kuldajastus), sobib see ütlemata hästi.
Täiuslikult mängu sulanduva Tiina Mälbergi asurdi- ja huumoritaju ning lavakogemus hoiab emamesilasena koos tormlevat noornäitlejasülemit.
Aga see pole veel kõik, nagu aina korratakse teleekraanil, kust kunstvere kujud ja kujund välja astunud. Varjatusest varjamatusse kerkiv bänd saadab selge sõnumi: liba-ABBA mantlipärija on teatrisse jõudnud! Kui nad veel lavapoisid ja nende uksekellad kampa võtavad, võib oodata seninägematuid koosseise ja etteasteid, ütleb eelaimus.
“Baby, I’ve been waiting, I’ve been waiting night and day. / Kallis, olen oodand, olen oodand päevad-ööd,” lausub imeootuse laul kavalehel.
Just nendes tõlgetes, kogu selles mõnusalt teadlikus lonkamises paistab üks võtmeid, mis sobib lavastuse lukuauku. Kindlasti mitte ainus, sest vaataja võib võtta endale samavõrd tõlgendusvabadusi, kui lendab kunstpisaraid ja kunstverepiisku.
Põgenemisvajaduse mõõt
“We can be heroes just for one day / We can be heroes – Me võime olla kangelased lihtsalt üks päev,” sedastavad Brian Eno ja David Jones Google’i tõlkes. Võimegi. Pistes pea tiiva või liiva alla, elades petukangelaste muinasjuttudes oma elust mööda, liimudes pilguga ekraani külge.
Võimalik, et me vajame seda põgenemist. Aga mitte mõõtmatutes kogustes. Ja ärgu tulgu keegi ütlema, et Rakvere noor kaardivägi pole teid/meid põlvini kunst(i)veres ja -pisarates kahlamise hinnaga hoiatanud!
• Rakvere teatri noore kaardiväe “Kunstveri ja -pisarad”.
• Lavastaja Kertu Moppel.
• Kunstnik Arthur Arula (Eesti kunstiakadeemia).
• Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja.
• Mängivad Liis Haab (külalisena), Tiina Mälberg, Mait Joorits, Lauri Kaldoja ja Marko Leht (külalisena).
• Esietendus 22. oktoobril Rakvere teatri väikses saalis.