Ja mis siis juhtus ...? Leida vaatab kavalalt mehele otsa ja teatab, et neil oli selline sõbralik suudlus.
Selleks hetkeks oli kõik otsustatud – mees ütleb, et kaheksa aastaga ei olnud siin enam midagi juurde küsida või rääkida. Koos otsustati edasi minna – Leida elas Vaos ja Ruubenit oodati juba Väike-Maarja KEKi tööle.
“Läksin tema juurde, kaks kätt taskus. Varsti leidsime korteri. Mäletan ühte päeva – tulin töölt, tema oli leidnud kaubakasti, sinna oli lina peale pandud, juurde kaks pakujuppi. Vein oli laua peal, veidi söömist. Istusime teine teisel pool. See oli meie elu algus,” pajatab Ruuben Lambur. Ja proua naerab helisevalt. Edasi on läinud nii, et Lamburitel on kaks tütart ja kaks lapselast. 52 aastat abielu ja oma kakskümmend viis Näpil elatud aastat.
Muidugi on see kõik lihtne vaid mustvalgelt kirja pandult. Seda, kui keeruline on naasta maailma, kus kakskümmend aastat on edasi läinud ilma sinuta, on raske kujutleda. Ruuben Lambur tunnistab, et see oli üks raskeim väljakutse.
“Ma ei osanud seda oodata. See oli üks suuremaid pettumusi. Inimeste mõttedki oli muutunud. Tänu Leidale sain sellest kõigest pikkamööda üle. Tema aitas mul mõista, et ma olen inimene, mitte vang. Inimlikkus hakkas välja tulema,” ütleb Ruuben Lambur.
Viiskümmend kaks aastat abielus olnud paar ütleb kokkukõlamise kohta, et põhiline on
teineteisemõistmine. “Kas me oleme olnud õnnelikud? Ma ei tea. Õnnetud pole me olnud,” lausub Ruuben Lambur. “Nii seda kui teist,” lisab Leida Lambur ja piilub mehe poole. Kui ... abikaasa istuks talle natukene lähemal, siis, olen kindel, haaraks too naise embusse ... sõbralikuks suudluseks.