Kadrina tantsutüdrukud vallutasid Estoniat

Marge Mägi. FOTO: Erakogu

Estonia lava on nii suur ja seal tantsimise tunnet on võimatu kirjeldada, arvavad rahvusooperi teatrihäppeningis “Armastus salakaubaks” osalenud Kadrina huviklubi Cadencia tüdrukud.

Kui 25 Cadencia tüdrukut koos juhendajaga laupäeva hommikul Kadrinast bussiga pealinna poole vuras, oli asi ühtaegu nii selge kui ka segane.

Selge oli, et järgmisel päeval tantsivad nad rahvusooperis Estonia etenduvas üle-eestilises teatrihäppeningis “Armastus salakaubaks”. Segane oli, mis hakkab toimuma, sest ette valmistada ega kaasa võtta polnud vaja midagi peale suure soovi tantsida.

Lihtsalt nii huvitav

“Kui kooli tuli kutse, oli kirjas, et tantsima peaks midagi balleti taolist, siis mõtlesime, et ei lähe. Aga mõni päev enne häppeningi saabus kiri, et tulge ikka, saate hakkama küll. Siis otsustasime, et lähme. See käis suhteliselt järsku,” meenutas Helena Mägi. Estonias tantsimise nimel loobuti paljustki – kes proovikirjandist, kes klassiekskursioonist.

Estonias seadsid piigad end sisse, rahvast tuli ja tuli ning lauljad, tantsijad ja näitlejad hakkasid kammersaalis usinasti proovi tegema.

Tantsijaile tähendas see hüppamist, veeremist, kõndimist, roomamist ja muul moel laval liikumist. “Samme kui selliseid seal väga ei olnudki, rohkem masside liikumine, et õõtsud muusikasse. Lõputantsus tantsisid suuremad tüdrukud,” selgitas Helena Mägi. “Pidime korra käpuli üle lava minema,” lisas Regina Sundejeva.

Tööd tehti lavastuse nimel tõsiselt. “Juhendajad olid ranged ka. Asi oli ju vaja ühe päevaga selgeks saada, ja kui vaja, siis nad ikka tõstsid häält – pole ju lihtne 300 noort korraga vaikseks saada. Aga kui asi hakkas juba ilmet võtma, olid nad hästi sõbralikud ja toredad,” kiitis Helena Mägi liikumisjuhte. Kogu vestlusring ehk Agnes Sild, Regina Sun­de­jeva, Liis Ambos, Ingrid Lehtme, Marilise Seppel, Birgit Klopp ja Anna Elisabeth Viise noogutas nõusolevalt.

Väiksemad tüdrukud said proovist õhtule kell seitse, suuremad harjutasid üheksani. Ja siis tuli disko ning võlus trummisõu ja trompetitega. Öörahu, mis tähendas maabumist magamismatile kammersaalis, algas teoreetiliselt kell 11.

“Päris vaikset aega oli vist umbes kella kolmest kuueni,” tähendas Helena Mägi. Öösel ooperimajas kummitusi ei nähtud ega kuuldud, aga kummitusjutte räägiti küll.

“Oo, trepid!” lisasid tüdrukud veel ühe muljet avaldava seiga. Nimelt tuli teatri katusealusest kammersaalist lipata viis korrust allapoole sööma ja siis jälle trenni tagasi. “Vahepeal oli tunne, et istun trepile ega tõusegi, jään siia magama. Ma ei jaksanud lihtsalt üles minna,” lausus Liis Ambos. “Liftijärjekord oli nii suur, et jala jõudis kiiremini,” märkis Anna Elisa­beth Viise.

Kuna kammersaal oli suhteliselt kitsas, siis päris lavatunde said tüdrukud kätte alles pühapäevahommikuses peaproovis. Siis anti neile ka Estonia varudest kombineeritud kostüümid-kehakatted ümber.

“Kostüümidega oli nii, et ...” puhkesid tüdrukud naerma. Oli nii, et igaüks haaras, mida sai, ja metsa kehastajad üritasid leida midagi rohelist. “300 inimesel oli umbes 15 minutit aega, et midagi endale selga otsida. Hea, kui mingi hilbu leidsid, mina olin üldse oma riietega,” rääkis Helena Mägi. Kuigi kõige väiksematel tüdrukutel lohisesid kleidid nagu hommikumantlid järel, oli see ikkagi väga lõbus, arvasid tüdrukud.

Grimmitegu jäi ka põhiliselt piigade enda hooleks ning metsa mänginud tüdrukutel oli pärast tegemist, et silmaümbrus rohelisest värvist puhtaks saada. Aga lõbus oli seegi. “Agnes on praegugi natuke roheline,” naeris Regina Sundejeva.

Tantsutüdrukute osalus lavastuses ei piirdunud sugugi ainult liikumisega – kõik pandi ka laulma. “Võib öelda, et tantsisime, näitlesime ja laulsime. See oli hoopis teistmoodi, kui me ette kujutasime,” lausus Helena Mägi.

Nagu noorteprojekti puhul ikka juhtub, oli algidee teel teostuseni jõudnud läbida mõnesuguseid muudatusi. Muutmata jäid ainult orkesteripartiid, laulunumbrid ning ballett, mida hakati ette valmistama varem. Lõppvariandis sai loost unenägu, mis jõudis keerulisi teid pidi selleni, et armastust saab jagada ning kõik noored suundusid seda maailma laiali kandma.

Kartus, kas ühe päevaga ikka jõuab sammud selgeks õppida, läks tüdrukutel proovi käigus kiiresti üle ning õhtuks oli asi selge. Ent hommikuses lavaproovis tundus asi esialgu konarlik. “Mõni tegi endiselt, nagu pähe tuli, ja ise unustasin end ka vahepeal midagi muud vaatama. Siis mõni jälle müksas ja tuletas meelde, et pean selle koha peal nipsutama. Kogu aeg oli lihtsalt nii huvitav ...” rääkis Helena Mägi.

Et liikumised sujuksid, hõikas tantsude juhendaja ka etenduse ajal valju häälega lava kõrvalt: “Esimene poos, teine poos, kolmas poos, paus, paus.” “Mõtlesin, et äkki publik kuuleb, aga vist ei kuulnud,” ütles Helena Mägi. “Ühe korra oli midagi kuuldud,” mainis Liis Ambos.

“See oli päris lühike,” iseloomustas valminud kolmveerand­tunnist lavastust Anna Elisa­beth Viise. Koos plaksutamisega, täiendasid tüdrukud.

Sõnastamatu tunne

Tantsupiigade sõnul oli esimene etendus natuke kobav, kuid teisel etendusel oli õige tunne sees, kõik osalejad täies sõiduvees ning lõputants jõudis kätte ootamatult kähku.

“Seal laval oli super ise olla,” kinnitasid tüdrukud. “Ma ei uskunud, et see lava nii suur on,” sõnas Regina Sundejeva.

“Muidugi oli tore ja lahe, aga kui mõtlema hakata, siis läheb see selliste tunnete alla, mida ei saa sõnadesse panna. Kohapeal tegid oma samme, ent kui hakkasid mõtlema, et oled Estonia laval, siis ... kui suur on tõenäosus, et üks tavaline inimene Kadrinast läheb Estoniasse lavale esinema. See oli Eesti mõistes elu võimalus,” lausus Helena Mägi.

Marge Mägi, Cadencia juhendaja

Estonias oli tore ja meil läks hästi. Kiidan lapsi väga, sest minu jaoks oli pealinnas käimine täielik puhkus – lavastaja ja juhendajad õpetasid neid, ülejäänu tegid noored kõik ise. Nad said väga ilusti hakkama.

Vaatasin kammersaali rõdult proovi ja mul olid sammud peas segi nagu puder ja kapsad, aga lapsed muudkui tegid – neil oli kõik meeles. Nad haarasid kõike lennult ja juhendajad olid väga head.

Kogu aeg käis mõnus tegevus ja keegi ei pannud tähelegi, et peaks väsinud olema. Pöördehetk oli, kui mindi lavale: valgus ja dekoratsioonid andsid nii palju juurde, panid kõik elama.

See oli suurepärane võimalus. Lapsed said superelamuse ja hea kogemuse.

PROJEKT

• Rahvusooperi Estonia korraldatud teatrihäppening “Armastus salakaubaks” (lavastaja Ivo Eensalu) oli klassikalise ooperi- ja balletimuusika hittidel põhinev lavastus, mis otsis lahendust praeguse aja probleemidele: kas rahapuuduse, pangalaenude, majanduslanguse ja võimaliku maailmalõpu keskel on kohta unistustele ja lootusele? Kas armastus päästab maailma või on see tänapäeval muutumas salakaubaks?
• Projekti “Täna teeme ooperit” raames kehastusid 300 noort Eestimaa eri paikadest lauljateks, tantsijateks, pillimeesteks, kunstnikeks, dekoraatoriteks, õmblejateks, lavameistriteks, dramaturgideks jne.

Tagasi üles
Back