Ilusad suvised ilmad meelitavad lõõgastuma metsadesse, järvede ja mere äärde, ka looduskaitsealadele. Mitte just alati ei oska loodust nautivad inimesed seal käituda nii, et keskkond jääks nende lahkudes sama kahjustamata ja reostamata kui enne.
Juhtkiri: Naudi, aga ka hoia loodust
25. mai 2011, 11:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks Viitna Pikkjärve looduskaitsealune veetaimestik ja kogu ökosüsteem on liiga suure külastajate hulga tõttu tugevasti kahjustatud ja ohustatud. Viitna järvede suureks ohuteguriks on asjaolu, et neile saab hästi ligi ja asuvad need ju Tallinna–Narva maantee vahetus läheduses. Just parajal kaugusel kummastki sihtkohast, et üks pisut pikem peatus ja suplus teha. Ujuda on lubatud Viitna Pikkjärves üksnes põhjakaldal asuval liivarannal, kuid keelust mujal supelda ei peeta kinni ja seetõttu on järvekaldad ja madalas järvevees kasvavad looduskaitsealused vesilobeeliad tallatud.
Kahju on muidugi, et meie hulgas elab inimesi, kellele looduse olukord midagi ei tähenda. Näiteks korjasid tänavu veesõidukites talgulised “Teeme ära!” talgupäeval Ao paisjärvel, Ao veskijärvel ja Põltsamaa jõel kokku 500 liitrit ujuvat prahti - peamiselt plast- ja klaastaarat. Ka Rakke lähedalt Selja järve äärest on tulnud eelnevatel aastatel kevaditi suurel hulgal prügi kokku korjata.
Iseenesest on asi ju lihtne: mida jaksad metsa tuua, selle jaksad ka ära viia. Eriti inetu on lihtsalt kotitäite kaupa oma sodi metsa alla visata.
Läänevirumaalased võiksid veel eriti sügavalt keskkonnateemadel mõelda ja suhet loodusega mõtestada, sest jääb ju suur osa Eesti suurimast kaitsealast, Lahemaa rahvuspargist, meie maakonna piiresse. Lisaks Lahemaale on siin mitu väiksemat kaitseala. Kõik see kaunis ja haruldane võiks säilida ka meie järeltulevate põlvede rõõmuks ja silmailuks.