Ühest küljest on lapsed ülekaitstud ja neil on tekkinud nii kodus, koolis kui mujal avalikus ruumis täielik karistamatuse tunne. Teisalt jälle tekitavad õudu aeg-ajalt meediagi huviorbiiti sattuvad lood laste väärkohtlemisest, nagu koerana peetud laste juhtum, mis hiljuti avalikuks tuli.
Selliseid asju ei tohi juhtuda ja ilmselt oleks siin tõesti abiks, kui siduda laste regulaarne arstlik kontroll ja lastetoetuse väljamaksmine.
Seoses vanemapalga sisseseadmisega on suurenenud nende asotsiaalsete ja vähese vastutustundega vanemate hulk, kes vaid raha pärast lapsi muretsevad.
See aga, et põnnid ja mürsikud mässavad ja sõna ei kuula, tuleneb suuresti kodusest kasvatusest või pigem selle puudumisest - ületöötanud vanemad teevad pikki tööpäevi ja väsinuna kodus olles tülitsevad raha või pisiasjade pärast. Tihti on lapsel vaid üks vanem või siis teine on poole kohaga, käies näiteks välismaal tööl.
Süüdistada ainult lapsi on sellisel juhul kohatu - sama hea kui süüdistada noort koera, kes laseb toanurka ning järab külaliste jalanõusid -, sest neile pole keegi mõistlikult õpetanudki, mida tohib teha ja mida mitte.
Samas kui lastele asju korduvalt selgitada ja neid keelata ja kui nad ikkagi pahandust teevad või sõna ei kuula ning jätkuvalt ja demonstratiivselt oma käitumist ei paranda, siis kerget füüsilist märkust sakutamise või vitsa näol ei tohiks ka päris taunitavaks pidada. Palju hullem on, kui lastes tekibki karistamatuse tunne ja suhtumine, et las vanemad ja õpetaja räägivad, mis mul sellest ...
Kõik me tuleme lapsepõlvest ning keelatud asjade kordasaatmine on meile kõigile sellest ajast tuttav. Oleme oma vanemate käest karistada saanud ning õpetajad on meid omal ajal liistule tõmmanud. Me ei pane seda neile tagantjärele pahaks, ja aastaid tagasigi tundsime aukartust nii vanemate kui ka õpetajate ees – tunne, mis tänaste laste puhul on suuresti kadumas või kadunud.